Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ragnar Klavan: oleme nagu võidusõiduhobused

Ragnar Klavan. FOTO: Tairo Lutter

Miks on Eesti jalgpallikoondise kaptenil läinud paremini kui paljudel teistel Eesti mängijatel? Lühidalt: kõrged eesmärgid, pidev enesearendamine, abikaasa jäägitu toetus.

Põhimõtteliselt peaks Ragnar Klavanil (28), Eesti jalgpallikoondise kaptenil, olema puhkus. Aga kui mängid Eesti jalgpalluritest kõige vägevamas liigas, Saksamaal Bundesligas, kaasnevad sellega oma kohustused. Teisisõnu: ka puhkuse ajal tuleb kõvasti trenni teha. Seetõttu ei maksa imestada, kui Klavanil isegi jalgpalli MMi jälgimiseks eriti aega ei jätku.

Näiteks jaanipäeval, kui eesti rahvas rihma lõdvaks lasi, oli tal kavas kaks jooksutrenni. Eks proovigu ükski neist ära jätta! Ei tule kõne allagi. «Klubi mängijatele on antud südamesensorid ja kellad kaasa, sest jooksuprogrammid tuleb ära täita, ja kui ei täida, saad trahvi,» kirjeldab Klavan oma koduklubi, FC Augsburgi saksalikku süsteemi. Ja lisab: «Võidupühal oli samuti intensiivne jooksutrenn. Jääb tunne, et klubi peatreener guugeldas, mis pühad Eestis on, ja tegi siis spetsiaalse jooksuprogrammi.» (Naerab.)

Ometi leidis Klavan selle nädala keskel trennide ja pere kõrvalt tunni, et rääkida MM-võistluste lainel profijalgpalluri elust.

On kurb ka, et te ei saa mitte kunagi mängida jalgpalli MM-turniiril?

Ära kunagi ütle mitte kunagi (naerab). Aga jah, kui kolm meeskonnakaaslast läksid MMile ja üks jõudis Saksamaa koondise ääre peale, oli veidi kade meel küll.

Kui mitmesse MMil mängivasse koondisse te oma tasemelt mahuks?

Raske öelda, aga arvan, et neid ikka oleks. Üks mängija minu klubist on Hollandi koondise pingi peal – see on päris kõrge tase.

Muidugi, üks asi on see, kuidas ma ise hindan oma taset, aga teine on see, et suurtes riikides, kus mängijaid on palju, otsustab palju ka treeneri eelistus.

Millest jääb Eesti koondisel enim puudu, et võiks mängida MMil?

Meil ei ole ühtlast meeskonda. Paljud, kes välismaal mängivad, mängivad liigades, mille tase ei ole piisavalt kõrge, näiteks Soomes või Kasahstanis. Ja viimastel aastatel on mitmed koondise mängijaid olnud pikka aega üldse ilma klubita, oodanud välismaalt pakkumist. Suurte jalgpalliriikide koondiste tuumik mängib aga maailma esiviisiku liigades. Kui sa teed trenni tugevamatega, tippmeeskonnas, muutud ka ise paratamatult tugevamaks.

On te sihid ja suhtumine Saksamaal muutunud võrreldes selle ajaga, kui mängisite kümme aastat tagasi Eestis?

Kindlasti! Olen endale teadvustanud, mida ma teen ja mida tahan. See on elus väga tähtis, mitte ainult spordis, et oleks kindel eesmärk, mille poole liikuda. Ja eesmärk tuleb seada suhteliselt kõrge, see peab olema mingil määral nagu unistus. Siis see eesmärk motiveerib sind ka neil päevadel, kui on väga raske trenni minna, voodist üles tõusma ja andma endast sada protsenti. Kui panna eesmärk liiga madalale ja see kätte saada, võib tekkida motivatsioonipuudus. Kui suhtumine ja treeningtöö jääb kogu aeg samasuguseks, ei ole liha ega kala, mängib mängija lihtsalt oma aja ära...

Olen juba väiksest saati tahtnud pääseda Bundesligasse ja Premier League’i (vastavalt Saksamaa ja Inglismaa kõrgeimad liigad – P.P.). Nüüd olen Bundesligas mänginud kaks aastat, unistus on kunagi Premier League’i jõuda. See on eesmärk, mis mind edasi viib, motiveerib. Iga päev, isegi puhkusel, kui trenni teen, mõtlen selle peale. Ja kui selle peale mõtlen, muutub kõik lihtsamaks: siis tuleb mul meelde, mille nimel üldse tegutsen, ja see muudab unistuste poole liikumise kergemaks.

Kust need suured sihid olete ammutanud?

Eks mul läks karjääri algus päris kiiresti. Kui olin 16, sain kerge lepingu Viljandi Tulevikuga. See oli mulle väga tähtis, sest näitas, et profijalgpalluri tee on võimalik. Järgmise sammuna pääsesin Flora esindusmeeskonda ja sealt edasi juba järgmisel aastal välismaale, Norrasse. Mu karjäär on läinud kogu aeg tõusvas joones, vahepeal pole auke sees olnud.

Mis ikkagi on utsitanud tippu pürgima?

Tulin juba puberteedieast teistest natuke lihtsamalt, valutult välja ja liikusin sealt edasi. Mäletan, kuidas Viljandis sõbrad kutsusid, et teeme õhtul midagi. Ütlesin, et ei saa, pean trenni tegema, ja läksin üksi ümber Viljandi järve jooksma. Mul oli kodu kõrval kooli spordiväljak, kus sai samuti ihuüksi harjutamas käidud. 17-18-aastaselt pidin kolima kodust Tallinnas, 18-19-aastaselt läksin Norrasse. Mul ei jäänudki muud üle, kui pidin kiiresti üles kasvama ja täiskasvanuks saama. Mida kiiremini täiskasvanuks saad, seda kergem on enda eesmärke seada.

Mil määral uskusite toona, noorena, et võite Eestist, mis on jalgpallis ikkagi ääremaa, mõnda tippliigasse pääseda?

Kui pärast aastat laenulepinguga Norras liikusin edasi Hollandisse, kus minust sai esimene eestlane, kes seal kõrgliigas mänginud, siis see andis usku, et mul on võimalik kaugemale jõuda.

Jätsite jalgpalli nimel isegi lõpuklassi katki. Oli see raske valik?

Jah, mul oli valida, kas lõpetan kooli või lähen Norrasse mängima. Otsustasin profikarjääri kasuks. Eks seda sai vanematega arutatud, plussid ja miinused paika pandud. Tollal ei olnud paljudel võimalust Eestist niimoodi välismaale siirduda, ja kui mul selline võimalus tekkis, siis otsustasime perega, et see tuleb ära kasutada. Eks see riskiga otsus oli... Aga mu vanemad on mind alati toetanud, samuti abikaasa, kellega saime kokku siis, kui olin 20-aastane – tema on minu karjääris väga vajalik kaasosaline olnud.

Mult on küsitud, mida soovitan noortele, kes satuvad samasugusesse olukorda. Raske on soovitada. Võib-olla peaks otsustama selle järgi, kui väga keegi jalgpalluriks saada tahab. Kui leiad, et see on sinu kutsumus, tahad teha hobist töö, siis tee seda täiega lõpuni ja anna endast maksimum.

Kust te eesmärgikindlus tuleb?

Eks ikka perekonnast. Mu isa (endine Eesti koondise mängija Dzintar Klavan – P.P.) tegeleb siiamaani kõvasti spordiga. Aasta-poolteist tagasi otsustas ta, et hakkab maratone jooksma, ja kui ta eesmärgi võtab, viib selle ka täide. Olen sellist suhtumist näinud kogu aeg, kui üles kasvasin.

Kui võhmale pikk hooaeg Saksamaal kevadeks võttis?

Kaks viimast hooaega Bundesligas on olnud väga intensiivsed. Selle hooaja lõpus tekkis korraks nii suur väsimus, et kuigi tahtsin trenni edasi teha, tundsin, et keha ei jõua järele. Mõistsin, et nüüd on vaja keskenduda ainult taastumisele. Lõpetasin nädalaks lisatrennide tegemise. Tavaliselt teen iga päev lisa: tulen tund enne trenni algust kohale, teen oma harjutusi, ja olenevalt, kui raske on olnud treening meeskonnaga, teen pärast trenni veel lisa.

Milleks?

Et edasi liikuda. Tahan, et iga mu hooaeg tuleks eelmisest parem. Areng ei pea minema spurdiga üles, aga mulle on tähtis, et areneksin iga päev, ja mitte ainult jalgpallis, vaid ükskõik milles, mida teen.

Mul on lisatrenni tegemisest tekkinud juba harjumus, vajadus selle järele. Inimestel on üldiselt raske ennast muuta, sest kehale ja ajule see ei meeldi, kuna millegi muutmiseks on vaja lisaenergiat. Aga kui oled sellest raskest punktist üle saanud, muutub asi harjumuseks. Mul on nüüd palju raskem üks lisatreening hoopis vahele jätta.

Oluline on see, et eesmärk oleks silme ees. Näiteks jaanipäeval oli teine trenn päris raske. Mis mind raskest momendist üle aitas, et jooks lõpuni viia, oli see, kui küsisin endalt, kas tahan Premier League’i välja jõuda või mitte. Kui selle peale mõtlesin, andis see lisaenergiat.

Mis on see, mis just Premier League’i tõmbab?

Minu silmis on see maailma parim liiga ja tahaks ennast seal proovile panna. See oleks maasikas tordi peal.

On ka tähtsust, millises meeskonnas?

Olen elu aeg olnud Londoni Arsenali fänn. Kui [Arsenali juht] Arsene Wenger helistaks, siis läheks kohe sinna (naerab). Tegelikult ei ole nii, et tahaks Bundesligast ja Augsburgist ära joosta iga pakkumise peale, mis tuleb. See peab olema ikka õige pakkumine, uue klubiga peab tekkima hea tunne. Nagu mul tekkis FC Augsburgiga. See on väike ja noor klubi, aga tal oli kindel siht silme ees: liikuda järk-järgult Bundesliga keskmikuks; mitte nii, et tõmbame end ühe hooajaga miinusesse ja loodame parimat ning kui see välja ei tule, siis paneme poe kokku. Pikendasin hiljuti nendega lepingut 2017. aastani.

Mis on Saksamaal mängides kõige raskem?

See, kuidas end vormis hoitakse ja kui palju füüsilist poolt lihvitakse. Arvan, et üheski teises liigas ei tegelda sellega nii palju. Seda on näha kas või mängijate läbitud kilometraažis: näiteks Meistrite Liiga mängudes jooksevad Saksamaa tippklubid võrreldes Madridi Reali või FC Barcelonaga mängus meeskonna peale viis kilomeetrit rohkem kui hispaanlased. Siin on vahe ka Hollandi liigaga: seal on hästi tehnilised mängijad, lüüakse palju väravaid, mäng on atraktiivne, aga füüsilise võimekuse, mängu tempo ja jõu poolest jäädakse Bundesligale kõvasti alla. Seetõttu oli mulle Saksamaal esimese hooaja ettevalmistus väga raske. Kui koju jõudsin, siis ainult puhkasin. Koormused tõusid nii järsku ja palju, et keha vajas kaks kuud aega, enne kui kohanes. Mul oli abikaasast täitsa kahju.

Ega profijalgpalluri abikaasal välismaal vist kerge ole?

Oleme olnud välismaal kaheksa aastat. Abikaasa on ohverdanud peaaegu kõik minu karjääri nimel. Kui kokku saime, lõpetas ta ülikoolis ärijuhtimise, aga pärast seda jättis kõik pooleli ja kolis minuga Hollandisse. Ta on öelnud, et tuleb minuga igale poole kaasa, kui see on õige samm minu karjääris. Praegu on tal kõige raskem töö maailmas – laste kasvatamine. Meil on praegu üks poiss, teine rüblik on veel teel, peaks sündima 27. augustil.

Kus te Augsburgis elate?

Augsburg on hästi mõnus väike linn, 300 000 elanikku. Meil on neljatoaline korter, kust on kesklinna peatänavale viis minutit jalutada, ja suurde metsa, kus on loomaaed ja botaanikaaed, on 10-12 minutit.

Välismaal oleme alati otsinud meeldiva koha, kus elada, mitte et kannatame ära need aastad. Selleks, et välismaal nii kaua vastu pidada, peab seal tekkima hea tunne. Olen õnnelik, et kogu mu karjäär on möödunud Lääne-Euroopas, sest paljudel Eesti mängijatel, kelle karjäär on kulgenud ida pool, on hoopis teistsugune elu. Mul pole olnud ühtegi probleemi.

Kui palju aitab klubi mängijate elulisi asju korraldada?

Nad aitavad otsida elamise ja auto, aga maksad mõlema eest ise. Autotootjad teevad Bundesliga mängijatele siiski väga hea hinna.

Jääb teil jalgpalluritööst muuks ka aega üle?

Praegu on mu elus ainult perekond ja jalgpall, muud sinna ei mahu. No raamatute lugemine ka.

Perega vahest väljasõitudeks ikka aega leiate?

Augsburgist paremat asukohta on raske leida. See asub Münchenist 70 km kaugusel. Saksa Alpidesse sõidame tund aega, Austria Alpidesse kaks tundi. Kui mu hea sõber [korvpallur] Janar Talts mängis [Itaalias] Vareses, sõitsime autoga kolm ja pool tundi sinna, et tema mängu vaadata. Seal on huvitavaid kohti käe-jala juures, kus käia, näiteks Salzburg. Kui on vaba päev, siis pakime asjad ja sõidame sageli Alpidesse. Oleme suusa- ja mäeinimesed, mulle sealne loodus väga meeldib.

Kas klubi lubab teil suusatades tervisega riskida?

Olen uurinud, lepingus seda otseselt keelatud pole. Aga Hollandis oli mul küll lepingus punkt, et ekstreemspordiga tegeleda ei tohi.

Kui paks leping on?

Päris paks, 15-16 lehekülge. Seal on näiteks kirjas, kuidas meediaga suhelda, mis riietuses käia jne. Juristid on kõik nii ära sõnastanud, et kuskil mingeid auke poleks. Sedasi läheb tänapäeva lepingutes sõnastus üha pikemaks ja lepingud muutuvad üha paksemaks.

Teil on meeskonnas mängijaid 14 riigist. Kuidas nii kirju seltskond ühtsena toimima panna?

Igas Saksa klubis on reegel, et trennis ja treeneritega suhtlus käib ainult saksa keeles. See, mis keeles erinevad grupeeringud riietusruumis suhtlevad, on oma asi.

Kui kiiresti saksa keele ära õppisite? Vaatasin äsja te teleintervjuud, see oli väga ladus.

Saksa keelt sai mingil määral Viljandis koolis õpitud, aga ainult nii palju, et teadsin, kuidas on saksa keeles püksid ja kuidas on koer. Rääkida ei osanud. Võtsin Saksamaal kolm nädalat keelekursusi, kaks korda nädalas. Neid pakutakse igale jalgpallurile, kes Augsburgi tuleb, aga kedagi sundida ei saa: kui mängija ütleb, et ta ei soovi õppida, siis nii ka jääb.

Mingil määral aitas mul saksa keele ära õppida hollandi keele oskus: mõningad sõnad on seal samad. Der-, die- ja das-asjadega eksin siiamaani, kindlasti on ka mõned lõpud valed, aga ma saan aru kõigest, mis mulle räägitakse, ja ma räägin teiste inimestega nii ära, et ka nemad saavad minust aru. Mulle on alati olnud tähtis, et ükskõik mis riiki mängima lähen, tuleb selle riigi keel selgeks õppida: see on esiteks austus tolle riigi vastu ja teiseks on endal nii kergem, isegi kui sa ei räägi perfektselt ja lauseid vigaselt kokku veerid. Leian, et Eestis peaks samamoodi olema.

Kui palju meeskonnakaaslastega väljaspool palliplatsi suhtlete?

Klubi korraldab mõningaid üritusi, näiteks õhtusööke perekondadega. See on meeskonnas hea sisekliima tekkeks väga vajalik, et teised mängijad saaks ka tuttavaks sinu naise ja lastega, sest siis tekib meeste vahel suurem side ja see kandub edasi ka palliplatsile. Kui mängijad jäävad üksteisest väga kaugeks, teavad ainult teineteise nime ja perekonnast ei tea midagi, võivad nad kaugeks jääda ka palliplatsil.

Meil on Augsburgis tõesti hea ja ühtne meeskond. Kindlasti on see ka üks põhjus, miks meil äsjane hooaeg nii hästi läks. (Klubi sai Bundesligas oma ajaloo parima, 8. koha – P.P.) Nii hea sisekliimaga meeskonnas ei olegi ma varem mänginud.

Uurisin järele, et teie turuväärtus küünib 2,2 miljoni euroni. Teil on nagu suure summaga hinnasilt otsa ees! Imelik...

(Naerab.) Jah, me, jalgpallurid, oleme nagu võidusõiduhobused: kui keegi maksab su eest hinna ära, siis pannakse sind treileri peale ja viiakse teise linna, kus pead uuesti jooksma hakkama. Tavamaailmas on inimestel ilmselt raske aru saada, et aastal 2014 ostetakse niimoodi inimesi.

Viimasel ajal on jalgpallureid ostetud kümnete miljonit eurode eest. Tundub see arukas?

Kindlasti mitte. See pole loogiline, et ühe inimese eest makstakse 100 miljonit eurot – ja ainult selle eest, et ta teisest klubist kätte saada. Tema palk tuleb sinna veel otsa. See on müstiliselt suur summa. Eks seda ole põhjustanud õliraha kaasamine jalgpalli: naftašeigid ja -printsid Saudi Araabiast ja Dubaist on hakanud klubisid üles ostma ja neil pole 100 miljonist sooja ega külma. Samas mõjutavad nad kogu turgu. Minu arust pole see küll õige tee, mida mööda minna.

Hollandis mängides oli te hind 12 korda madalam. Olete nüüd tosin korda parem mängija?

Paar korda kindlasti. Olen igas mänguelemendis paremaks läinud. Mul on juures kogemusi, paranenud on mängu hindamine ja enda mängu analüüsi võime, töötan iga päev selle kallal, et veel paremaks saada. Olen puhta keskkaitsja kohal mänginud neli-viis aastat, mis ei ole väga pikk aeg, nii et seal on asju, mida paremini teha. Näiteks selleks, et peapalle mängides Raio Piiroja tasemele jõuda, tuleb veel kõvasti tööd teha, ja selle nimel näen ka vaeva.

Kardate ka mõnikord pea ees õhuvõitlusse hüpata?

Kõhklusest lahtisaamine on oluline: kui lähed duelli, mine kindlalt, sest kui hakkad kõhklema, oled juba kaotanud. Olen päris palju vaadanud videoid, kuidas õhuduellidesse minna – suhteliselt tühja pilguga pead minema, mõelda ei tohi. Seepärast ongi tänapäeva tippspordis, eriti pallimängudes viidud liikumised automaatselt perfektsuse piiri peale, et mängijad ei peaks mõtlema. Sest kui hakkad mõtlema, kaotad murdosasekundeid.

Kas pea valutama ei hakka, kui peapalle treenida?

Otsaesine on piisavalt tugev, sellega ei juhtu midagi, aga kael andis küll algul tunda, kui palli peaga valesti tabasin. Ajapikku läks see üle ja asi muutus normaalsuseks. Inimene harjub kõigega.

Teie palga kohta on levinud vastakaid andmeid, alates 1,5 miljonist eurost ja lõpetades vähem kui poole miljoniga aastas. Miks peab spekuleerima? Miks ei võiks välja öelda, kui suur te palk tegelikult on?

Ma ei ole kunagi ühegi ajakirjanikuga palgast rääkinud. See on üks asi, millest ma ei räägi, kuigi inimestele on see muidugi põnev ja paeluv. Aga mulle ei ole ka tähtis, mis teised teenivad. Pealegi tekitab palga suurus alati eelarvamusi: kui see välja tuleb, siis öeldakse, et no mis tal viga, ta teenib nii palju, või et ta peaks rohkem teenima.

Mil määral palga suurus siiski motiveerib, sest peate ju jalgpallurina oma tuleviku kindlustama?

Jah, pean jalgpallurina peret ülal pidama. Aga see ei ole nii, et peaks iga pakkumise, mis on viis eurot kõrgem, vastu võtma. Muidugi, kui Augsburgiga lepingut pikendasin, sain võrreldes varasema lepinguga paremad tingimused, sest muidu poleks ju väga mõtet lepingut pikendadagi. Mulle tuli Bundesligast ka teisi pakkumisi, mis olid suurema summaga, kuid ma ei leidnud, et see oleks piisav põhjus, et vahetada klubi ja linna ja perega kolida. Sportlikus mõttes ei olnud need paremad pakkumised, ja ainult raha pärast ei tahtnud ma neid vastu võtta.

Kui kaua plaanite veel profijalgpalli mängida?

Loodan, et kümme aastat. Kuigi leidub ka neid, kes on mänginud isegi 40-aastaselt tipptasemel. Näen iga päev oma keha kallal vaeva, valmistan harjutustega seda igaks trenniks ette ja toon seda pärast trenni n-ö normaalsusse tagasi, et keha võimalikult kaua kestaks. Samamoodi jälgin toitumist ja elustiili, et võimalikult kaua vastu pidada. Tänapäeva teadus ja taastumisprotsessid peaks aitama kaks-kolm aastat juurde võita. Tahaks näha, kui palju ma suudan endas sidrunit tühjaks pigistada, endast maksimumi anda.

Tõsiseid vigastusi pole seni juhtunud?

Ei ole. Kahel viimasel hooajal, kui koormused on kõvasti tõusnud, võinuks keha küll kuskilt järele anda, aga kuna olen taastumisele rohkem tähelepanu pööranud, on keha suutnud koormused omaks võtta ja tempoga edasi panna.

Mida pärast profikarjääri lõppu tegema hakkate?

Kindlasti tuleme perega tagasi Eestisse, sest Eesti on koht, mida me armastame, see on meie kodumaa. Arvan, et jään kindlasti seotuks Eesti jalgpalliga, aga kuidas, on raske öelda, sest praegu ei ole mul karjääri lõpetamise mõtteid veel peas, et peaks tulevikule mõtlema.

Mis on seni jalgpalli MMil enim üllatanud?

Olen MMi vähe jälginud, ainult kaht mängu otsast lõpuni vaadanud. Mu puhkus on alati nii lühike ja õhtupoolikuid, kui sõbrad ja tuttavad, keda ei ole nii kaua näinud, tulevad külla, ei tahaks küll teleka vahtimisega sisustada. Seni on olnud huvitav väikeriikide tõus ja Euroopa suurte jalgpalliriikide krahh.

Kes mängivad finaalis?

Arvan, et Brasiilia ja Prantsusmaa. Olen pikaajaline Prantsusmaa fänn, mu lemmikmängija on Zinedine Zidane. Mul on isegi Prantsuse fännisärk ja -dress olemas, kannan neid, kui vaja.

CV

Ragnar Klavan (28)

Eesti jalgpallikoondise kapten, Saksamaa FC Augsburgi keskkaitsja

Sündinud 30. oktoobril 1985 Viljandis

Lõpetas 11 klassi Viljandis Carl Robert Jakobsoni nim gümnaasiumis 2003

Klubid FC Elva (2001), Viljandi JK Tulevik (2002-2003), Tallinna FC Flora (2003-2005), Vålerenga IF (Norra, 2004-2005), Almelo Heracles (Holland, 2005-2009), AZ (Holland, 2009-2012), FC Augsburg (Saksamaa, 2012-...)

Eesti meister 2003

Hollandi meister 2009

2003 esimene mäng Eesti koondises

2012 esimene eestlane Saksamaa Bundesligas

2012 Eesti koondise kapten

Eesti koondises 95 mängu

Abikaasa Lili, poeg Romer saab augustis 2-aastaseks

Huvitavaid tõsiasju

Kas teate Ragnar Klavani kohta, et...

• ta pääses 2009. aastal esimese ja seni ainsa eestlasena väljakule Meistrite Liigas;

• ta on suurima pealtvaatajate arvu ees klubijalgpalli mänginud eestlane – 2013. aastal vaatas teda FC Augsburgi kohtumises Dortmundi Borussia vastu staadionil 80 400 inimest;

• ta on löönud Eesti koondises kolm väravat: Uus-Meremaa, El Salvadori ja Gibraltari vastu;

• ta pälvis 2012. aastal rahvahääletusel Eesti stiilseima jalgpalluri tiitli;

• tema isa Dzintar Klavan (53) on mänginud Eesti jalgpallikoondises 19 korda;

• tema abikaasa Lili (neiupõlvenimega Orel) õppis temaga Viljandis samas koolis ning nad abiellusid 2011. aasta suvel Lahemaa rahvuspargis Vihula mõisas.

Tagasi üles
Back