Teine nüanss on Bubinase sõnul magamine. Tsikliga reisides tuleb igal õhtul leida mõni teeäärne motell, või püstitada telk (mis üksinda reisides pole Venemaal kuigi turvaline), kuid autoga sõitja võib väsimuse korral suvalises kohas tee äärde tõmmata, istme alla lasta ja oma unevajaduse rahuldada.
Nii näiteks peab mootorrattur sageli peatuma olemasolevas motellis ka siis, kui oleks veel jõudu ja jaksu edasi sõita. Kui aga lähima paarisaja kilomeetri ulatuses pole ees ühtegi teist ööbimiskohta, tuleb peatus paratamatult teha. Autoga saab aga südamerahus veel mitusada kilomeetrit edasi sõita.
Kõige ohtlikumaks üksinda Venemaal sõites peabki Bubinas mitte niivõrd metsloomi kui inimesi. «Paar aastat tagasi lõppes Venemaal üksinda reisimine surmaga ühele Jaapani motomatkajale, kellele kaks purjus kohalikku kallale tungisid, et saada lihtsalt endale ratas ja muu, mis matkamehel kaasas,» rääkis Bubinas.
Vene teed pakuvad üllatusi
«Venemaal reisides peab olema erakordselt ettevaatlik. Vahel juhtub, et teelõigul, mis peaks olema täiesti korras ja kiiresti sõidetav, laiutab 30 cm läbimõõdu ja 30 cm sügavusega auk. Sellisesse hooga sisse põrutades võib sõit sinnasamasse lõppedagi,» tunnistas Milius.
«Ma olen näinud ka kohti, kus parandatakse teed ning uue ja vana asfaldi kõrguste vahe on umbes 10 cm. Kui sa tuled uuelt teelt vanale, on see nagu hüppelaud, kus lendad hooga mitu meetrit, aga kui tuled vanalt uuele, on see sama, nagu põrutaks hooga vastu kõnniteed. Lõõgastuda ei saa Venemaa teedel mitte hetkekski,» lausus Milius, kes lisaks Lissabon-Vladivostok reisile sõitis 2009. aastal sõitis VAZ 2109ga läbi kõik 15 endist Nõukogude Liidu vabariiki.