Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/07/01/3157723t1h2222.jpg)
Täna, 1. juulil 2014, startisid Murmanskist kaks leedulast, Vitoldas Milius ja Aidas Bubinas, et püstitada maailmarekord sõidus Murmansk-Magadan-Murmansk. Milius sõidab Honda CR-V-ga ja Bubinas Honda Crosstourer mootorrattaga. Mõlemad sõidukid on Eesti numbrimärkidega.
Vahemaa kahe Venemaa linna Murmanski ja Magadani vahel on 11 500 kilomeetrit, mis on maailma pikim vahemaa kahe linna vahel ilma riigipiiri ületamata. Leedulased üritavad kõnealuse vahemaa läbida kaks korda ehk sinna ja tagasi ning selgitada välja, kummal on pikemaid vahemaid läbides suuremad eelised, kas autol või mootorrattal.
Teadaolevalt ei ole keegi kunagi üksinda seda vahemaad fikseeritud ajavõtuga läbinud, mistõttu on eesmärgiks püstitada ka omamoodi maailmarekord.
Kui kaua täpselt 23 000 km reis meestel aega võtab, ei oska nad ka ise ennustada. Umbkaudseks orientiiriks saavad mehed võtta vaid oma varasemaid sõite Venemaa teedel. Nimelt on mõlemad läbinud erinevatel aegadel 16 000 km pikkuse teekonna Lissabonist Vladivostokki.
Kaks leedulast läbivad Eesti numbritega autol ja mootorrattal marsruudil Murmansk-Magadan-Murmansk kokku 23 000 kilomeetrit.
Miliusel võttis see Dacia Sanderoga sõites aega 11 päeva ja 16 tundi, Bubinas läbis vahemaa samal Honda Crosstourer mootorrattal 12 päeva ja 2 tunniga. Seega sõideti suhteliselt võrdse ajaga, ehkki auto oli kokkuvõttes siiski 10 tunni võrra kiirem.
Autol on teatavaid eelised
Aidas Bubinas tunnistas, et tõenäoliselt jääb ta mootorrattal sõites taas n-ö kaotajaks pooleks, sest autol on tõepoolest mitmeid eeliseid. Üks põhjus on, et mootorratast on vaja tihemini tankida.
«Kui autoga saab täis kütusepaagiga läbida kuni 1000 km, siis mootorrattaga vaid 300. Arvestades Vene tsivilisatsiooni eripärasid on üsna tõenäoline, et on kohti, kus 200-300 kilomeetri ulatuses ei ole ühtegi tanklat, mistõttu tuleb peatuda sisuliselt iga tankla juures, et paak uuesti täis valada,» nentis Bubinas.
Teine nüanss on Bubinase sõnul magamine. Tsikliga reisides tuleb igal õhtul leida mõni teeäärne motell, või püstitada telk (mis üksinda reisides pole Venemaal kuigi turvaline), kuid autoga sõitja võib väsimuse korral suvalises kohas tee äärde tõmmata, istme alla lasta ja oma unevajaduse rahuldada.
Nii näiteks peab mootorrattur sageli peatuma olemasolevas motellis ka siis, kui oleks veel jõudu ja jaksu edasi sõita. Kui aga lähima paarisaja kilomeetri ulatuses pole ees ühtegi teist ööbimiskohta, tuleb peatus paratamatult teha. Autoga saab aga südamerahus veel mitusada kilomeetrit edasi sõita.
Kõige ohtlikumaks üksinda Venemaal sõites peabki Bubinas mitte niivõrd metsloomi kui inimesi. «Paar aastat tagasi lõppes Venemaal üksinda reisimine surmaga ühele Jaapani motomatkajale, kellele kaks purjus kohalikku kallale tungisid, et saada lihtsalt endale ratas ja muu, mis matkamehel kaasas,» rääkis Bubinas.
Vene teed pakuvad üllatusi
«Venemaal reisides peab olema erakordselt ettevaatlik. Vahel juhtub, et teelõigul, mis peaks olema täiesti korras ja kiiresti sõidetav, laiutab 30 cm läbimõõdu ja 30 cm sügavusega auk. Sellisesse hooga sisse põrutades võib sõit sinnasamasse lõppedagi,» tunnistas Milius.
«Ma olen näinud ka kohti, kus parandatakse teed ning uue ja vana asfaldi kõrguste vahe on umbes 10 cm. Kui sa tuled uuelt teelt vanale, on see nagu hüppelaud, kus lendad hooga mitu meetrit, aga kui tuled vanalt uuele, on see sama, nagu põrutaks hooga vastu kõnniteed. Lõõgastuda ei saa Venemaa teedel mitte hetkekski,» lausus Milius, kes lisaks Lissabon-Vladivostok reisile sõitis 2009. aastal sõitis VAZ 2109ga läbi kõik 15 endist Nõukogude Liidu vabariiki.
Kogemustega reisimehed
Meeste varasemad kogemused on ka põhjuseks, miks Eestis asuv Honda Baltic nõustus sellist «hullumeelset» ettevõtmist toetama. «Kuna Honda CR-V on eestlaste absoluutne lemmikauto antud hetkel ja me müüme kogu Baltikumis nii Honda sõiduautosid kui mootorrattaid, tuligi koos Miliuse ja Bubinasega ühine idee panna mõlemad ekstreemsetes tingimustes proovile,» nentis Honda Balticu peadirektor Tõnu Vahtel, kelle sõnul on mõlemad masinad täiesti standardses varustuses ning peale GPS-jälgimissüsteemi ei ole neile lisatud mitte midagi.
Vahteli sõnul on mõlemad leedulased vägagi silmapaistvad tegelased kogu Baltikumis. Leedu Auto Bildi peatoimetaja Miliuse nimel on koguni mitu Guinnessi rekordit. Üks neist on tehtud Bubinasega ühiselt, kui mehed sõitsid Hyundai i40-ga kiireima ajaga mandri-Euroopa põhjatipust Nordkappist kõige lõunapoolseimasse punkti Tarifasse Hispaanias. 5950 km pikkune vahemaa läbiti 52 tunni ja 20 minutiga.
Keskmiselt sõideti ööpäevas 2700 km ning teadaolevalt ei ole keegi teine nii kiiresti seda vahemaad läbinud. See ettevõtmine sai Guinnessi rekordina ka registreeritud, nagu ka 308 km tagurpidisõitu, mille Milius püstitas 2012. aastal Palanga lähedal asuval rajal. Kokku võttis see tal aega 8 tundi ja 50 minutit. Bubinas omakorda on lisaks osalenud mootorrattal mitmel Dakari rallil.
Ennusta ja võida auhind!
Whatcar.ee jälgib kahe mehe sõite jooksvalt ning kuulutab oma Facebooki lehel välja ennustusvõistluse: millal jõuab Magadani auto ja millal mootorratas? Ennustusi võtame vastu hetkeni, mil mehed jõuavad Baikali ääres asuvasse Irkutskisse.
Auhinnad on välja pannud kvaliteet-autokosmeetika tootja Quixx, kokku läheb jagamisele neli auhinda: kahele täpsemailt ennustanuile sinnasõidul ja kahele tagasiteel.
Meeste hetkeasukohta saad jälgida siit, ennustada saab meie Facebooki lehel.