Bruno Junk – olümpiamedalist ja Eesti spordi anomaalia

Jaak Valdre «Bruno Junk – komeet käimistaevas» 176 lk Foto: Pm

Noorema põlve spordifännile ei ütle Bruno Jungi nimi ilmselt suurt midagi. Parimal juhul ollakse kuuldud, et ta võitis kuskil mingeid medaleid. Ja kui mõni suudab nimetada, millisel spordialal, on tegu tõelise asjatundjaga. Samas... Ega Junk olnud eluajalgi kodumaal teab mis staari staatuses. Ikkagi käija, mitte eliitala sportlane – kümnevõistleja, maadleja või mootorrattur.

Vanem spordipõlvkond kui just ei mäleta Junki, siis teab: kahekordne olümpiapronks, Helsingis ja Melbourne’is, kus oli ainus eestlasest medalimees. Käija küll, kuid autasu, näe, tõi ära. Eks ta oli Eesti spordi üks anomaaliaid – medalimees alalt, mida meil suurt ei harrastatud – nagu ka kiiruisutaja Ants Antson või veepallur Mait Riisman.

Paraku polnud Eestimaa Jungist just suures vaimustuses. 1956. aasta parima (õigemini populaarseima) sportlase valimisel – toona hääletas vaid rahvas – jäi pronksimees suisa neljandaks, mis näitab, et toona polnud siinmail medalikultust, nagu nüüd. Aasta atleediks kuulutati Melbourne’i olümpial neljanda koha saanud kümnevõistleja Uno Palu, teise koha sai Nõukogude Liidu meister, varumehena rohelisel mandril käinud maadleja Johannes Kotkas ning kolmanda Nõukogude Liidu motokrossitšempioniks kroonitud ja ringrajal pronksi võitnud Evi Nugis.

Oli parima valimisega, mis oli, Jungi väärtust see ei kahanda. Mees töötas end olümpiamedalistiks ise – vaid kuulus Ruudi Toomsalu aitas pisut kaasa –, sest enne teda käimiskoolkonda Eestis ju polnud. Pärast Helsingi pronksi avastati Jungil kasvaja. Kiiritused, operatsioon... Seejärel haigestus ta tuberkuloosi, ent meest ei murra, kui mees on saatusest suurem.

Aarne Kukk meenutab raamatus: «Tõsine oli Bruno Jungi tagasitulek pärast haigust. Kõike seda nagu poleks saanud uskudagi... aga ometi. Ta hakkas asja tõsiselt võtma. Asus isegi treenima õhtul kell 10, sest enam-vähem samal ajal pidi olema 20 kilomeetri start Melbourne’is. Keerutas ta selliseid ööringe ümber Snelli tiigi. Nägin, kuidas Junk püüdis ja higi valas. See oli puhas tahe, mis viis teda spordikõrgustesse.»

Kahju, et raamat Jungist alles nüüd ilmus, üheksa aastat pärast tema lahkumist manala teele. Sestap on autor sunnitud allikatena kasutama varem avaldatud usutlusi, kuid mitte Junki ennast. Ja Jungil olnuks millest rääkida, kopsaka raamatu jagu kindlasti. Kas just käimine huvi pakkunuks, aga toonane sporditegemine puna-Eestis ja kuuendikul planeedil kindlasti.

Kildudena on raamatus kirjas, kuidas Nõukogude Liidu koondis protestis hermofrodiididest «vendade» Irina ja Tamara Pressi vastu, kuidas pärast olümpiamängude kvalifikatsioonivõistlust nõukogude sportlastele närvide rahustamiseks klaasiga konjakit pakuti ja muud säärast.

Lõpetuseks tuleb tõdeda, et meie sangarite unustamine on siinmail omane ning hea, et Junk mingitki tähelepanu pälvis.


Raamat

Jaak Valdre

«Bruno Junk – komeet käimistaevas»

176 lk