Tennise tipp on ahtake ja sinna pürgijaid palju, sestap suudavad end maailma saja parima hulka murda vaid need, kel võimsad löögid, kõva füüsis, vägev tahe ja tugev närvikava. Anett Kontaveit liigub tipu poole kukesammudega, kuid liigub. «Jah, ma lähen edasi tasapisi, aga see-eest kindlalt,» nõustus tennisepiiga, kes tõuseb uuel nädalal WTA edetabelis 170. kohale. «Võtsin eesmärgi mahtuda aasta lõpuks 120 sekka ja praeguses rütmis jätkates võib nii minnagi.»
Eile paigutas Kontaveit auhinnakappi kolmanda Eesti meistrikulla, alistades finaalis Eva Paalma 6:1, 6:2. Sündmus polnud märkimisväärne, sest Kontaveit on kodustest rivaalidest peajagu üle ja pidigi võitma. Ainus, kes talle siinmail – seni – vastu võiks saada, Kaia Kanepi, loobus turniirist.
«Lootsin, et ei loovuta Paalmale ühtki geimi, kuid olin vist liiga optimistlik,» kuulutas Kontaveit säravalt naeratades. «Polnud liivaväljakutega pärast murul mängimist harjunud, punktid kestsid ootamatult kaua. Tuul segas samuti veidike.»
Võitlust koduses finaalis mõistagi polnud, küll aga näitas Kontaveit kohati lööke, mis murraksid ka maailma parimad. Suudaks ta aina, matš matši järel, esimesest servist viimaseni samamoodi mängida, siis...
Tegelikult hakkab Kontaveit juba praegu tugevatele vastu. Mäletatavasti sai ta Wimbledoni esimeses ringis maailma 36. reketi Casey Dellacqua vastu matšpalli, mis tähendab, et võidust jäi puudu üks punkt. «Ühest küljest jäi see mäng kripeldama – võinuks ju võita –, teisalt taas mitte: mul ei olnud matšpalli mängimisel ja sealt edasi enam midagi teha, vastane oli tugevam,» tunnistas Kontaveit.
Kontaveidi treenerist ema Ülle Milk arvab, et tütar võib maailmas saja sekka kuulujatega võrdselt mängida, kuid puudu jääb igas elemendist pisut, eelkõige siiski kogemustest: «Esisaja mängijatele ei pääse ju ligi. Sa pead võitlema turniiridele läbi kvalifikatsiooni ja kui lõpuks põhitabelisse saad, on kolm tõsist kohtumist seljataga, vastane aga värske. Paraku nii lihtsalt on, sa pead end jõuga tippu murdma, siledat teed sinna ei ole.»
Tennise punktisüsteem on tõesti karm ning soosib tugevaid. Kontaveit alistas Nottinghami 75 000-dollarilisel turniiril viis vastast ja sai selle eest 27 edetabelipunkti, kui Dohas või Roomas saavutad põhitabelis ühe võidu, kukub kontosse 60 punkti.
«See on kui püramiid, mida kõrgemale tõused, seda kitsamaks läheb,» selgitas Milk. «Selleks et tõusta, peab keegi langema, aga kes see ikka kohta võitluseta loovutada tahab. Palli lüüa oskavad ju kõik, aga kõvad mängijad on kohutavalt enesekindlad, rahulikud, ei kee üle.»
Kontaveit tõdes, et iga võit endast tugevamate üle annab järjekordse killukese enesekindlust juurde. «Ma ei looda suurt hüpet – selleks tuleks võita mõni kõva turniir –, vaid olen rahul, et vaikselt ülesmäge liigun. Eks iga asi tuleb omal ajal. Vaeva tuleb näha, siis tõuseb ka tase.»
Pärast meistrikulla võitmist kiirustas Kontaveit lennukile, et mängida Bukarestis, järgneb turniir Bastadis.