Saada vihje

Scolari: selle katastroofi eest vastutan mina

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Kristjan Jaak Kangur
Copy
Brasiilia jalgpallikoondise peatreener Luiz Felipe Scolari.
Brasiilia jalgpallikoondise peatreener Luiz Felipe Scolari. Foto: SCANPIX

Brasiilia jalgpallikoondise peatreener Luiz Felipe Scolari võttis pärast koduse MM-finaalturniiri poolfinaalis Saksamaalt saadud masendavat 1:7 kaotust kogu süü enda peale.

«Kes vastutab? Kes vastutab meeskonna valimise eest? Mina. Seda teen mina. Nii et katastroofilise tulemuse mängisime küll välja kõik koos ja kindlasti ütlevad mu mängijad teile, et võtavad ühiselt vastutuse ka enda peale, kuid kes valis taktika? Mina valisin. Seetõttu vastutan mina,» vahendab The Guardian löödud Scolari sõnu pressikonverentsil.

«Tegin nii, nagu pidasin kõige paremaks,» selgitas Scolari. «See oli alles meie kolmas kaotus 28 mängu jooksul – isegi kui seekordne kaotus oli jube. Loomulikult, kui ma mõtlen oma elule mängija, treeneri ja õpetajana, on see mu elu hirmsaim päev. Aga elu läheb edasi. Ilmselt jäädakse mind mäletama seetõttu, et kaotasin 1:7, mis on Brasiilia kõigi aegade kõige hullem lüüasaamine, kuid selle riski võtsin teadlikult vastu, kui asusin Brasiiliat juhendama,» arutles Scolari.

Seitse palli võrgust välja noppinud väravavaht Julio Cesar oli murest murtud. «Raske on selgitada, mis juhtus. Kuid seletada seletamatut? Kuni praeguseni oli kõik ju ilus. Mängijad muidugi vabandavad fännide ees, kuid Saksamaa oli tugev ja peame ka seda tunnistama,» sõnas ta. «Esimese värava järel justkui kangestusime, keegi ei oodanud midagi sellist. Läheme koju, kallistame oma perekonda ja täname fänne. Jõudsime väga lähedale, kuid ei suutnud viimast sammu astuda. Muud midagi...» tõdes Cesar.

Keskkaitsja Thiago Silva puudumisel kaptenipaela kandnud David Luiz oli pärast mängu lohutamatu. «Tahtsime vaid pakkuda midagi rõõmustavat meie inimestele, kes peavad iga päev raskustega rinda pistma. Ehk suudan nad ühel päeval kuidagi õnnelikuks teha...» ohkas ta.

Tagasi üles