Oliver Lomp: jalgpalli­revolutsioon on kindlustatud

Oliver Lomp
, reklaamibüroo Imagine AD copywriter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oliver Lomp
Oliver Lomp Foto: Toomas Huik
Olen olnud põlvepikkusest poisikesest peale Argentina jalgpallikoondise toetaja, mis tähendab automaatselt vastandumist selle suurimale rivaalile Brasiiliale. Käin pea iga päev vähemalt korra maailma suurimas Argentina fännide foorumis ning tegin seda ka eile, Brasiilia katastroofi järgsel hommikul. Kuigi brasiillastele soovitakse selles grupis alati kaotust, nägin nüüd midagi enneolematut. Brasiiliale tunti 1:7 kaotuse tõttu kaasa kõikjalt maailmast, Ameerika Ühendriikidest Bangladeshini, Soomest Omaanini.


Ükskõik kui mitu Brasiilia koondislast pärast mängu rahva käest andeks palus, lömastas meediateerull nad sama halastamatult, nagu Saksamaa oli eelmisel õhtul teinud väljakul. Kõige bravuurikam oli spordileht Lance, kes nimetas poolfinaali avamängu ajaloo suurimaks häbiks.

Ent kui Brasiilia teekonda natukene süveneda, on selge, et seesama hävitavaid hinnanguid pilduv meedia mängis Brasiilia katastroofis sama suurt rolli kui mängijad.

Brasiiliat peeti turniiri eel suveräänseks favoriidiks. Meedia tegi kohe selgeks, et kõik tulemused alla kulla on totaalne läbikukkumine. Kõrged eesmärgid on viiekordse maailmameistri kodus mängitaval turniiril igati tervitatavad ja õiged, kuid eelkõige tuleks jääda realistiks ning lasta asjadel omasoodu minna. Me kõik teame, mis on saanud jalgpalli sünnimaa Inglismaa koondisest, mille mängijate õlule on aastakümnetega laotud meeletu pinge.

Kui jätta välja koduseinte võimas toetus, on Brasiilia MMil oma standardite järgi nõrk ja kogenematu koondis. Neli aastat tagasi Lõuna-Aafrika Vabariigis peetud koondisest jooksis seekord algkoosseisus väljakule vaid kaks meest (Maicon ja Julio Cesar), nagu ka 2011. aastal peetud Copa America rivistusest. Eelmisel aastal mängiti küll edukalt MMi peaprooviks nimetatud Maailmajagude Karikaturniiril, kuid MMi kõrval on see umbes sama oluline nagu Rahvaliiga. Korraldajamaana MM-valikturniiril ei mängitud ning just tõsiste mängude karastusest jäi kogenematutel brassidel puudu.

Tähelepanuväärne on ka see, et põhiraskus jäi vaid 22-aastase Neymari kanda, kes on küll äärmiselt andekas, kuid pole teiste tippude kõrval Euroopas veel tõelist läbimurret teha suutnud. Me ei saa kunagi teada, mis juhtunuks, kui Neymar mänginuks, kuid mängu käiku arvestades olnuks üsna ebatõenäoline, et üks mees võinuks midagi päästa. Endine koondislane Gilberto Silva sõnastas telekanalis ESPN karmi tõe, kui ütles, et brasiillased peidavad end viiekordse maailmameistri maski taha ning on hakanud mõtlema, et võidud tulevad iseenesest.

Praegu on Brasiilia šokis, kuid alles pärast seda nähakse, mida MM-tiitlita jäämine ja õõvastav kaotus tegelikult tähendada võib. Suures osas vaesuses siplevale rahvale võrdus hirmkalli suurturniiri korraldamine – ainuüksi turvalisusele ehk võimalike protestide ärahoidmisele kulutati 600 miljonit eurot – kõrbehädalisele tühja veepudeli näitamisega. On enam kui tõenäoline, et riiki tabavad lähiajal laiaulatuslikud meeleavaldused.

«Mul on kohutavalt kahju meie kõigi pärast,» kirjutas riigi president Dilma Rousseff Twitteris. Kas need sõnad on prohvetlikud ja vapustatud riiki ootab ees revolutsioon? Jah? Ei? Võib-olla. Aga jalgpallirevolutsioon on pärast sellist kaotust kindel.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles