:format(webp)/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)
/nginx/o/2010/07/12/400748t1h7395.jpg)
Palju on räägitud sellest, kas maailmameistrivõistluste pronksimatšil ikka on mõtet. Neljandaks jäänud Uruguay koondis näitas, et on küll.
Pronksikohtumised kujunevad tihti finaalidest põnevamaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mängisime tõeliselt võimsa koondise vastu võrdse mängu,» arvas Uruguay peatreener Oscar Taberez pärast 2:3 kaotatud mängu Saksamaaga. «Meil oli võimalus võita, sest nad ei olnud meist paremad.»
Kolmanda-neljanda koha mängust kujunes tõeline põnevusmatš. Kui Thomas Müller pärast Uruguay survet just Saksamaa juhtima viis, tundus, et kohtumine on tehtud. Ometi viigitas Edinson Cavani 28. minutil ja Diego Forlani imeline põrkega löök 51. minutil viis Uruguay koguni juhtima. Marcell Janseni ja Sami Khedira tabamused aga purustasid uruguaylaste unistused.
Mõneti on sellest kahju, kuna oli näha, et Uruguay mängis isukamalt kui juba teist MMi järjest pronksimänguga leppima pidanud Saksamaa. Kui Uruguay jõudis väravani, rõõmustati siiralt kõik koos. Sakslaste juubeldus väravate puhul oli väga jahe. Vaid Khedira võidutabamus tõi neilegi väheke elu sisse.
«Tulemus on pettumus. Mängisime suurepärase kohtumise ja väärinuks paremat. Mängisime turniiri parima meeskonna vastu ja tegime seda peaaegu ideaalselt,» märkis paremkaitsja Jorge Fucile. «Nemad kasutasid ära oma šansid ja võitsid. Kuid nad ei mänginud sellise iseloomuga kui meie.»
Sakslased ei nõustunud, et nad tujutud olid. Väidetavalt oldi väga motiveeritud.
«On suurepärane, et suutsime MMi positiivse tulemusega lõpetada. Täname meie suurepäraseid fänne, kelle pärast olime alati valmis motiveeritult mängima,» kinnitas kapten Philipp Lahm, kellele sekundeeris Bastian Schweinsteiger. «Matš oli meie poolehoidjate jaoks väga oluline, kuna nad toetasid meid nagu segased.»
Laupäevane pronksimäng näitas, et kolmanda-neljanda koha jagamisel on mõtet. Eriti võitluslikuks teeb kohtumise see, kui vähemalt üks meeskondadest on jalgpallimaailma pisiriik. Ka ajalukku põigetes näeb, et pronksi pärast ollakse valmis surema (täpselt nii ütles Uruguay peatreener Tabarez enne mängu).
Näiteks 2002. aasta pronksimäng Lõuna-Korea ja Türgi vahel kujunes tõeliseks maiuspalaks. Pronks tähendanuks mõlemale kordaminekut. Türgi Hakan Şükür viis juba 11. sekundil oma meeskonna juhtima. Korealased veel viigistasid, kuid kaotasid lõpuks mängu 2:3.
Alates 1982. aasta maailmameistrivõistlustest kuni 2006. aasta MMini on finaalides löödud seitsme mänguga 17 väravat, pronksikohtumistes aga koguni 30 (kohtumisejärgseid penalteid arvestamata). Viimati löödi finaalis rohkem väravaid kui pronksimatšis 1978. aastal.
Seega tundub, et kolmanda koha võitlus kujuneb tihtipeale põnevamaks kui lõppvaatus ja on jalgpallifännidele parajaks eelroaks. Loodetavasti jätkab FIFA ka edaspidistel turniiridel pronksikohtumistega.