Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tipprattur Allan Oras pani elu panti

Endine Euroopa meister Allan Oras ametis kanga värvimiseks mõeldud Antonio Monti sublimatsioonpressiga. Ühe särgi trükkimiseks sellel kulub neli minutit. FOTO: Margus Ansu

Kuule, mees, miks sa oma itaalia keele oskust ära ei kasuta? Seda küsimust pidi Allan Oras sõpradelt alatihti kuulma. Tõepoolest, ta oli ju viis aastat pedaalinud Itaalias ning valdab seetõttu itaalia keelt notoriamente, suurepäraselt.

Pärast hüvastijättu suure spordiga, karjääri krooniks Otepää-Elva-vahelistel radadel võidetud Euroopa meistri tiitel maastikurataste maratonis, oli ta töötanud klubis Tartu Maraton Indrek Kelgu alluvuses majandusjuhina. Näinud, kuidas sealsed kolleegid töötavad hingega, annavad endast teinekord 110 protsenti. Aga tundis, et suurt sihti, mille nimel ise pingutada, enam justkui pole. «Kas ootan järgmist Tartu maratoni, et seda veelgi paremini korraldada?» küsis ta endalt. Tore eesmärk küll, aga spordimehele mitte piisavalt motiveeriv.

Hiina saast

Siis ühtäkki, mullu sügisel, tõukas saatus talle ette vana tutvuse Itaaliast. 1999. aasta MM-võistlustel Veronas vajas ta Eesti koondisse kutsutud ratturina kiiresti Eesti värvides, ent Itaalia klubi sponsori logodega võistlusvormi.

Ta ajas selle asja kahe päevaga joonde. Ühtlasi sai tuttavaks sealse spordiriiete tootjaga, kes päris imestunult, miks ta oma vormi nii kaugelt hangib, mitte kodumaalt. Oras ei pannud toda remarki suurt millekski – lõppeks oli ju vaja keskenduda 260 km pikkusele grupisõidule. Aga mingi tuluke, oletab ta, jäi öeldust mälusoppi siiski põlema.

Sest miks muidu, kui Antonio Monti rõivatööstusseadmete müüjad mullu sügisel Eestisse siinsete äripartneritega kohtuma tulid, otsustas Oras nendega lõunale minna. Tuluke, mis kutsus teda proovima end spordirõivaäris, oli eredamalt põlema löönud.

«Tead, Allan, sa alustad riskantse asjaga,» hoiatas üks itaallane. «Aga kui alustad, alusta korralikult. Osta parimad seadmed.» Teadagi, kellelt. Noilt samadelt itaallastelt.

Ja Oras ostiski kanga värvimiseks sublimatsioonpressi. Käis esmalt sellega tutvumiseks Itaalias kolmepäevasel erakoolitusel, sest masinal, nagu ta teada sai, on tohutu hingeelu, mida käsiraamatu järgi selgeks ei õpi. «Ma panin mängu ikka kogu elu ja üldse kõik, mis mul on,» tunnistab ta. «Ma pean neid seadmeid pangale tagasi maksma seni, kuni olen ammu pensionile läinud.»

Kui abikaasa poleks toetanud, oleks kogu plaan sinnapaika jäänud, lisab Oras (38).

Skeptikutest polnud mõistagi puudus. Eestis on niigi kolm spordirõivaste tootjat – Ilves-Extra, Avers ja Trimtex –, milleks veel neljas?

Liiati pole see lihtne äri. Kui Oras uuris, kust hankida kangaid, sai ta veebi vahendusel kõigepealt ühenduse Hiina ettevõtjatega, kelle jutt oli optimistlik (good business ja big money), kuid kelle kanganäidiseid sõrmede vahel hoides võis kohe aru saada, et need ei kõlba kusagile. Viimaks kirjutas ta tuttavatele Itaalias (kirjutas loomulikult itaalia keeles) ja ennäe imet: kõigest paari minuti pärast tuli vastus mitme kontaktiga – sealt küsi Barbarat, sealt Claudiat ja ütle, et Sandro soovitas.

Sedasi sai Oras jutule mitmes firmas, kelle kangad, nagu ta kogenud ratturina teadis, olid just sellised, mida maailmatasemel spordirõivaste tootmiseks vaja: antibakteriaalsed ja -staatilised, ei kogu higihaisu ega aja sügelema ning kuivavad seljas kiiresti. Loomulikult tuleb Itaalia materjali eest maksta rohkem kui selle eest, mis valmistatud Eestis või Hiinas, aga spordiriieteks sobilikema polüesterkanga tootmises pole itaallastele vastast. «Pigem alustan oma asja korralikult,» lausub Oras, «nii et ämbrisse ei pane. Muidu koliseb ämber Eestis veel tükk aega.»

Silmad, need silmad

Tahtis Oras uut ja põnevat elu – selle ta sai. Nüüd vuhib ta Moomoo kaubamärgi alt rattariideid ja jooksusärke, reklaamplagusid ja -lippe teha nii, et mõnikord pole ööl ja päeval vahet. Seks puhuks on tal Tartu külje all Ropka tööstusrajoonis OÜ Disaintekstiili kontoris magamiskottki, kui õhtul koju ei jõua. Ta kinnitab, et suudab iga tellimuse, erinevalt konkurentidest, täita kahe kuni nelja nädalaga. (Postimehe uute rattariiete tellimus ühes teises firmas on veninud juba ligi aasta.) Esimesed kunded – need on tulnud sportlasaastatega kogutud laialdasest tutvusringkonnast

Oras on valinud äritegemiseks kõige raskema tee, tootmise – ikkagi ju spordimees. Palju lihtsam oleks arvuti taga istuda ja hiirega klõpsides lihtsalt tellimusi vahendada (ja sõita liisitud maasturiga, mitte päevinäinud kaubikuga, mille kokkujooksnud mootor vajas äsja põhjalikku remonti). Ent just seetõttu, et ta tõepoolest midagi valmistab – ja samuti seetõttu, et tal silmad säravad –, on ka Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) näidanud valmisolekut teda aidata. Orase viga, et hooga alanud tootmistöö tõttu on toetusetaotlus lõpuni vormistamata jäänud.

«Ma olen hullult õnnelik inimene, et mul on töö, mis mulle meeldib,» ütleb Oras. «Mul on hea meel, et saan inimestele midagi anda – see on nii lahe. See pakub suurt rahuldust.»

Kui ta sellest räägib, siis ta silmad põlevad.


Mida tähendab Moomoo?

Allan Orase kaubamärk Moomoo ei tähenda mitte midagi. Ta kuulis kord laulu, kus kõlas sedamoodi rida, ja sealt ta selle võttiski. Oleks ju võinud teha ka endanimelise kaubamärgi, nagu AllanOras, aga... «Ma ei ole eneseupitaja,» kinnitab ta. Kui kaubamärki disainides omandas M-täht jalgratta eestvaates leistangi kuju, mõistis Oras paugupealt: just see on see õige nimi!

Tagasi üles
Back