Astana meeskonna liider ja eilsest ka Tour de France’i võitja itaallane Vincenzo Nibali olla kummaline tüüp, aga geeniustele on kummalisus lubatud. «Ta on paras friik, hoiab omaette, suhtleb vähestega, tööle tuleb teda sundida, aga võidu sõidab kõvasti. Asi toimib,» selgitas Astana üks spordidirektoreist Jaan Kirsipuu.
Nibali: looduslaps, keda tuleb tööle sundida
Nibali elavat omas maailmas, kuid staarikompleksi ei põe. Tal pole probleemi, kui enda vorm nadi, abimehe rolli astuda ja teistele vett kanda. Paraku on itaallase ümber säärane aura, et vähesed julgevad temalt abi paluda.
«Särav talent,» räägib Kirsipuu itaallasest. «Oskab kõike peale finišispurdi. Looduslaps. Sõidab nagu juunior, võtab otsuseid vastu instinktiivselt ega mõtle palju. Samas suudab Nibali võidusõitu küllaltki kenasti lugeda, kuulab raadioside kaudu bosside soovitusi, kuid käitub ikka emotsioonide ja intuitsiooni toel. Võib öelda, et mees on vana kooli võidusõitja.»
Trennifanaatikuks Nibalit pidada ei saavat. Ja kehakaaluga on tal aeg-ajalt probleeme, sest armastab head sööki, ning palju. «Vaimult ei ole Nibali kaugeltki täisproff, ent ta saab lõpuks aru, kuidas tuleb käituda ja tegutseda ning suudab end sundida,» muigab Kirsipuu. «Bossid seletavad, et näe, sa ei jõudnud sõita, sest trenni tuleks teha rohkem – seda ja toda – ning ka kehakaalu peaks langetama, sest rasva on organismis liiast. Eks ta teeb kõik vajaliku ära, kuid treenerid peavad silma peal hoidma. Teda tuleb raames pidada, siis saab asjast asja.»
Kirsipuu sõnul on Nibali suurim pluss kehaliste eelduste kõrval kõigutamatu psüühika: «Kui võidusõit saab läbi, tõmbab ta kohe stepsli seinast välja ning vajub oma maailma. Nibali võib võita Tour de France’i etapi ja saada selga liidrisärgi, kuid see teda ei häiri – tund hiljem laseb ta bussis juba silma looja.»