Lunastaja Fergusoni edulugu – võitjate evangeelium

Alex Ferguson

FOTO: SCANPIX

Kui Sir Fergusoni pidada Manchester Unitedi loojaks või äärmisel juhul lunastajaks, siis tema raamat on nagu evangeelium, kus korratakse vääramatut tõde ning kirjeldatakse piltlikult, kuidas sünnivad võitjad.

Kes tituleerib end nõnda jalgpallikaugeks, et ei tea, kes või mis on ManU, siis ta poosetab. Kui sportlane, kes ajude jagamise ajal treeningul viibis, on Leonardo Da Vincist või Ludvig van Beethovenist ikka kuulnud, siis miks peaks üks maailma kuulsamaid (või kuulsaim?) jalgpalliklubisid olema tundmatu?

Kuni Fergusoni etteotsa asumiseni 1986. aastal oli ManU võitnud seitse Inglismaa meistri tiitlit, viimase kaks kümnendit tagasi. Kangekaelne šotlane võttis pisut hoogu, ehitas meeskonna üles ja siis hakkas tulema – kuraditosin tšempionipärga, viis karikat, neli liigakarikat, kaks Meistrite liiga trofeed...

Karikad karikateks, nende 27 peatreeneriks oldud aastaga tegi Ferguson Manchester Unitedist legendi, puhus klubile sisse hinge, mis tunnistas ainult halastamatut võitlust ja võite. Sestap oli mees üdini solvunud, kui Wayne Rooney tahtis lahkuda põhjusel, et klubi polevat piisavalt ambitsioonikas.

«Küsisin Wayne’ilt,» kirjutab Ferguson raamatus, «millal viimase 20 aasta jooksul pole me konkureerinud meistriliiga võidu eest? Mitmes eurosarja finaalis oleme me viimase kolme-nelja aasta jooksul mänginud? Ütlesin talle, et väita, et me pole ambitsioonikad, on nonsenss.»

Ferguson teeb jalgpalli lugejale märgatavalt selgemaks, ja seda lihtsate sõnade, mitte erialaste terminite toel. Kuidas meeskond toimib, kuidas kaubeldakse mängijatega ja kujuneb hind, millal jalgpallureid soetatakse ja millal meeskonnast minema saadetakse, miks teinekord parem sats kaotab ja kehvem võidab... Kõike selgitatakse värvikate näidete varal ja, mis pisut ehk üllatav, neutraalsest vaatepunktist. Ferguson on liiga aus, et olla jumal, ning nii mõnegi kaotuse kirjutab ta enese arvele.

«Kõigepealt tuleb neile rääkida tõtt,» alustab Ferguson peatükki, kus on juttu psühholoogiast. «Pole midagi halba selles, kui kehvas vormis mängijale karm tõde otse välja öelda. Ning nendele, kelle enesekindlus kõikuma kippus, ütlesin, et oleme Manchester United ja lihtsalt ei saa lubada endale teiste meeskondade tasemele langeda. Lõputu kiitus kõlab võltsilt. Nad näevad selle läbi. Keskne komponent peatreeneri-mängija suhetes on, et mängijad tuleb panna vastutama nende tegevuse, vigade, esituse taseme ning lõpuks ka mängu tulemuse eest. Me kõik sõltusime tulemusest.»

Kas ei kosta Fergusoni jutt, nagu oleks juhtimisõpikust maha kirjutet? Ainult et seda räägib mees, kes on teooria praktikas ellu viinud, teda saab uskuda.

Raamatus on mõnusalt palju ja ilustamata lugusid suurtest mängijatest: kuidas Ferguson ikoon David Beckhamiga tülli läks ja tal kulmu lõhki lõi, miks on Ronaldo maailma parim, kuid oli ManUs vaid kuus hooaega, või miks peatreeneri võimu õõnestanud Roy Keane tuli meeskonnast minema lüüa.

«Mitte mingil juhul ei tohtinud ma kaotada võimu mängijate üle, sest ainus, mis mind päästis, oli võim. Teadsin, et hetkel, kui meeskonda üritab juhtida mängija, nagu seda oli teinud David Beckham, on meie klubiga lõpp. Õiged mängijad saavad sellest aru. Neile meeldib karm peatreener. Või peatreener, kes on vajadusel karm.»

Alex Ferguson

«Minu elulugu»

tõlkinud Vallo Kask

Tänapäev, 344 lk

Tagasi üles