Sportlased ja haridus – doktorikraad, magister ja cum laude

Rannavõrkpallur Kristjan Kais (vasakult esimene), Peeter Kümmel ja endine võrkpallikoondislane Veiko Lember on elavaks tõestuseks, et kui midagi väga tahta, siis on kõik võimalik. Isegi tippspordi kõrvalt doktorikraadi omandada. Foto: Margus Ansu, Toomas Huik

«Oeh, mis neist sportlastest ikka oodata – need olid ju trennis, kui vanajumal mõistust jagas.» Ilmselt on nii mõnigi seda kurikuulsat väljendit kuulnud. Tänapäeval suudavad sportlased aga edukalt omandada nii doktorikraadi kui ka võita võistlusi.

Pärast keskkooli lõppu võtab nii mõnigi varem kohusetundlikult treeningul käinud poiss või tüdruk oma võistlusvarustuse ning teatab treenerile: «Kõik! Nüüd hakkan ma ülikoolis õppima ja spordi jaoks enam aega ei jätku!»

Mõnel leidub aga aega omandada nii magistrikraad, võita MM-tiitleid kui ka kirjutada doktoritöö. Justkui oleks neil ööpäevas 24 tunni asemel mõni tund rohkem. Või siis aastas 365 asemel 400 päeva.
Postimees vestles sportlastega, kes on tipptasemel sporditegemise kõrvalt omandanud magistri- või doktorikraadi, ning küsis, kuidas see neil õnnestus. Millest tuli loobuda? Mis esikohale seati? Ja milleks seda kõike vaja?

Üks tasakaalustab teist

Tartu Ülikooli sporditeaduse doktorantuuris tudeeriv suusasprinter Peeter Kümmel ei salanud, et kahte jumalat korraga teenida on väga-väga raske. Kuid nagu ta ütles: «Kui väga tahta, on kõik võimalik.»

«Spordis eeldatakse, et oled täielikult tippsportlane, ülikoolis aga teadlane. Järeleandmisi ei taheta eriti kummaltki poolt teha ja seetõttu tulebki pidevalt kahe tule vahel olla,» nentis Kümmel. Sellest hoolimata on ta oma õpingutega juba üsna lõpusirgele jõudnud. Praegu kirjutab Kümmel teadusartikleid ning valmimas on doktoritöö.

Küsimusele, milleks tippsportlasele üldse doktorikraad, vastas Kümmel: «Ma ei tee seda kraadi pärast, teadustöö pakub mulle huvi. Kirjutan doktoritöö suusasprindist ja saan maailma parimatega pidevalt konsulteerida. Tänu sellele saan treeningutel paremini kaasa mõelda ja uskuda oma plaanidesse. See annab eneseusku juurde.»

Päevakava on doktorant Kümmelil siiski tihe. Iga tund on planeeritud. Kui teised treeningust puhkavad, sukeldub tema tihtipeale erialakirjandusse. Kui teised telerit vaatavad, uurib Kümmel ikka veel tähtsaid raamatuid.
Tihtipeale on ta pidanud ka öötundidest lisa varastama. Ometi ei leia Eesti mulluse hooaja parim suusasprinter, et doktorikraadi omandamine tippspordi tegemist eriti segaks. Pigem aitavad kaks asja üksteist edukalt täiendada.

Kui Kümmelil on doktorikraadi omandamiseni veel paar sammu astuda, siis rannavõrkpallur Kristjan Kaisi jaoks on see juba läbitud etapp. Tagasi vaadates ei suuda Kais tihtipeale mõista, kuidas ta selle kõigega hakkama sai. «Asja sees olles ei tundunud see midagi hullu, tagantjärele vaadates on see palju raskem,» nentis ta.

Kui nooremana seadis Kais esikohale sportlaskarjääri, siis mida vanemaks ta sai, seda rohkem hakkas väärtustama ka haridust. Praegu pole tal enda sõnul mingit põhjust neid valikuid kahetseda. «Pigem on hea meel, et haridus ja töökoht on olemas,» avaldas Tartu Ülikoolis töötav Kais ja lisas: «Tegutsemine annab mulle energiat juurde. Ma ei viitsinud niisama molutada, kiire elutempo on mulle alati sobinud.»

Seda, et Kais üksnes tippspordile pühendudes kaugemale oleks jõudnud, ta ei arva. «Võib-olla oleksin hoopis vastupidi, veel kehvemini mänginud?» küsis kahel korral MMil viienda koha saanud Kais retooriliselt.
Samal arvamusel oli ka rahvuskoondises võrkpalli mänginud Veiko Lember. Aasta tagasi kaitses ta Tallinna Tehnikaülikoolis haldusjuhtimise doktoritöö. Peale selle peab ta seal­samas tudengitele ka loenguid. Tagantjärele ei leia Lember, et sportlaskarjääri kõrvalt doktorikraadi omandamine midagi ülirasket oleks olnud.

«Loomulikult sõltus palju motiveeritusest. Mul oli selline eriala, kus sain ise endale ajakava teha – selles mõttes ei olnud midagi ületamatut,» avaldas Lember, kes mullu tippspordiga lõpparve tegi.

Saue lõpetas cum laude

Oma otsust pole ta siiamaani kahetsema pidanud. Haridus ja töö on olemas ning ilusad mälestused tippsportlaskarjäärist niisamuti. «Mina isiklikult ei kahetse midagi. Väljas on 30 kraadi ja elu on lill,» põrutas Lember rõõmsalt.

Kui doktorikraadi omandanud sportlasi Eestis tõenäoliselt rohkem polegi, siis magistri- ja bakalaureusekraad on tippsportlaste jaoks juba üsna igapäevaseks muutunud. Triatleet Marko Albert astus mullu Tartu Ülikooli magistriõppesse ärijuhtimist õppima. Eelkõige selleks, et oma maailmavaadet avardada.

«Spordi kõrvalt on kindlasti raske õppida, kuid toredate ja tarkade kursusekaaslaste abiga lähevad asjad kergemini,» muigas Albert, kes tänas ka Eesti Olümpiakomiteed ja haridusministeeriumit. «Nad annavad välja stipendiumi tippsportlastele hariduse omandamiseks. Omast taskust oleks väga raske õpingute eest tasuda.»

Eeskuju on andnud Pekingi olümpiavõitja Gerd Kanter, kes omandab EBSis marketingi erialal magistrikraadi. Sama on teinud ka laskesuusataja Eveli Saue, kes lõpetas Tartu Ülikoolis informaatika eriala cum laude. Ja kes julgeb nüüd veel öelda, et lõpetab treeningud, pühendumaks üksnes koolile?