/nginx/o/2014/11/14/3522517t1h48e8.jpg)
/nginx/o/2014/08/07/3260479t1h35ee.jpg)
Augusti alguses toimus Norras maailma üheks raskemaks täispikaks triatloniks peetav Isklar Norseman Xtreme’i triatlon, mille läbis ka eestlane Heiko Sepp. Ajaks 12 tundi 55 minutit ja 5 sekundit.
Muutunud spordimehe raske katsumus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimased aastad Norras elav Sepp on varem Prantsusmaal jalgrattur olnud ja ka Eesti koondises pedaalinud, ent tollal pidas ta pidutsemist spordiga samavõrd oluliseks või tähtsamakski.
«Ma ikka panin pidutsemisele ja joomisele suuremat rõhku. Olin laisk ja tahtsin liiga kergelt asju saada,» tunnistab Sepp.
«Et tippsporti teha, peab lisaks füüsisele ka vaimselt tugev olema ja nõrgemad loobuvadki. Prantsusmaale läksin esmakordselt 1999. aastal, vahepeal sõitsin Eesti koondises, ent ühel hetkel sai spordist lihtsalt siiber ja lõpetasin 2005. aastal,» muljetab Sepp oma minevikust.
Triatloniga on Sepp tegelenud vaid veidi üle aasta. «Üks kooliaegne sõber vajas ühele meeskondlikule triatlonile kedagi jooksudistantsi läbima ja tegin ära. Siis tuli mõte ka täispikk distants läbi teha, ja edasi kuidagi pooljuhuslikult jäingi sellega tegelema. Niisama õhtul kodus teleka ees passimine pole ka õige asi,» sõnab ta.
Nüüdsest karsklasena elav Sepp treenib tööpäevadel enamasti pärast tööd kaks tundi, sest tahab oma aega ka perele pühendada. Alkoholist loobumine tuli samuti pooljuhuslikult ja ilma pingutuse või piinata.
«Pärast ühel puhkusereisil kogetud kohutavat pohmakat mõtlesin, et olen kaks nädalat joomata. Ja hiljem ei tulnud enam selle pealegi, et juua, meenutab Sepp.
«Nüüd olen kolm aastat kaine olnud, ei tee ka suitsu. Nii lihtne see ongi, seepärast on minu jaoks arusaamatu, kuidas inimesed ei suuda alkoholist loobuda,» imestab spordimees.
Sepp läbis Norsemani triatloni juba teist korda. Eelmise aasta võistlusega võrreldes oli tema aeg ligi kaks tundi parem.
«Nüüd valmistusin ikka korralikult. Eelmisel aastal külmusin ikka korralikult nii ujudes kui rattasõidus,» meenutab ta.
3,8 km pikkune ujumine tuleb läbida lumiste mäetippudega ümbritsetud Hardangerfjördis, kus vee temperatuur jääb tavaliselt vahemikku 13–15 kraadi. Seejärel sõidetakse 180 kilomeetrit rattaga mägiteedel ja lõpuks 42,2 pikkune maratonijooks Gaustatoppeni mäetippu. Hullumeelne.
Jooksudistantsi viimased 17,2 km läbitakse seejuures järsu ja järjepideva tõusuna enam kui 1800 meetri kõrgusele merepinnast ja viimased kilomeetrid joostakse mägisel, ilma konkreetse teeta kaljurajal. Seal on võistlejatel kohustuslik kanda seljakotti, kus peab olema spetsiaalne varustus (toit ja riided) juhuks, kui ilm peaks mägedes halvaks minema.
«Käisin nüüd talvel end taliujumisega karastamas ja seekord oli ujumine lihtne. Rattasõit kulges siledatel lõikudel probleemideta, ent mäkke minek oli äärmiselt raske. Jooksmine on minu jaoks alati suur piin, sest tekivad krambid ja ei ole mõnus,» kirjeldab ta võistlust.
«Enesetunne muidu on väga hea, aga lihtsalt jalad ei talu pingutust.»
Rattadistantsil võivad temperatuurid mägedes kõikuda ligi 20 kraadi ulatuses, kaela võib lisaks vihmale saada rahet ja lund. Lisaks ebameeldiv vastutuul. «Sel aastal oli lihtne, ainult kolm tundi saime vihma,» rõõmustab Sepp.
Sepa sõnul teeb Norsemani nii keeruliseks see, et kunagi ei tea, mis sind ees ootab. Ilmaolud muutuvad. Katkestamismõtteid pole seal aga aega mõelda.
«Emotsioon on kogu aeg nii laes, pealtvaatajad raja ääres ergutamas, et katkestamisele küll ei mõtle. Väga oluline on hooldetiim ehk sõbrad, kes tuju üleval hoiavad. Olulisel kohal on huumor! Ka ise viskan mõne nalja, kui raskeks läheb ja krambid kiusavad, see aitab edasi,» räägib ta.
Võrreldes eelmise aastaga oli sel korral pärast ligi 13 tundi kestnud võistlust finišisse jõudes emotsioon hea, ent mitte võrreldav esimese korraga.
«Esimesel korral oli ikka eriline, siis ei suutnud ka pisaraid tagasi hoida. Nüüd sujus kõik kuidagi mugavalt ja stressivabalt,» vaatab ta läbitule tagasi.
Sepp tahab Norsemani võistluse läbi teha veel viiel korral, et saada selle eest autasuks roheline särk.
«Firma, kus Norras töötan, on võistluse suursponsor ja seetõttu saan sinna alati peale,» räägib ehitajana töötav eestlane, kes osaleb oma lõbuks mööda ilma reisides teistelgi raskematel triatlonidel.