EMi päevik: reeglitega etendus, mitte palagan

Mahiedine Mekhissi-Benabbad.

FOTO: SCANPIX

Kui kaks nädalat tagasi toimunud kergejõustiku Eesti meistrivõistlustel jäeti autasustamisele mitte ilmunud takistusjooksja Kaur Kivistik väljateenitud hõbemedalita, kostus nurinat, nagu poleks sellise asja eest diskvalifitseerimine õige – mees ju jooksis teise koha vääriliselt ja see on kõige tähtsam. Kuid reeglid on reeglid ja Kivistikust valusamalt sai seda Zürichi EMil tunda Mehiedine Mekhissi-Benabbad.

3000 m takistusjooksu Euroopa valitseja jõudis juba kolmandat korda EMi finaalis esimesena finišisse, kuid Euroopa meistriks teda ei kroonitud. Põhjus on lihtne: Prantsusmaad esindav Mekhissi-Benabbad kiskus finišisirge alguses särgi seljast ja jooksis lõpuni palja ülakehaga. Kergejõustiku reeglid on aga karmid – näiteks võistleja number peab asuma selleks ettenähtud kohal, Mekhissi-Benabbadi võistlusnumbrit polnud aga üldse näha, lisaks ei võistelda staadionil palja ülakehaga.

Olgu, kõik ju teadsid, kes on võitjana triumfeerinud võistleja ja kõik nägid ka seda, et ta oli konkurentidest selgelt kiirem, kuid küsimus on rohkem põhimõttes. Kergejõustik, nagu ka muu sport, on eelkõige etendus ja show ja mõistagi kuuluvad sinna juurde emotsionaalsed võidu tähistamised ja vahel ka ekstravagantsed teod. Kuid kõik see peab toimuma varem kehtestatud reeglite kohaselt ning kui keegi on neid reegleid rikkunud, ei jää kohtunikel muud üle, kui sellele reageerida – ole sa siis võitja või viimasena lõpetaja.

Spordivõistlus ei saa muutuda palaganiks, kus iga mees või naine teeb, mida heaks arvab. Raske on ette kujutada seda, kui jooksu lõpusirgel rebivad medalitele tulijad särgid seljast – kes võtab ihukatte hambu, kes pistab selle püksivärvli vahele, kes aga viskab selle sootuks publikusse… või ilmub mõni kõhukas kuulitõukaja sektorisse nii, et number on rinnale värvitud. See poleks ju enam õige ja klassikaline spordivõistlus.

Kergejõustiku üks võlu peitubki lisaks vaimustavatele tulemustele konservatiivsuses ning reegleid muudetakse sellel spordialal väga harva. Õnneks ei mõtle keegi tõsiselt sellele, et kõik kettaheitjad võiksid saata heitevahendi korraga lendu või mõõta kaugushüppe tulemust äratõuke kohast. Las jääda kergejõustik selliseks spordialaks nagu oleme aastakümnetega harjunud – sest kui lubada üks erand ja jätta reeglite rikkuja karsituseta, võib sellest kergesti saada seaduspärases.     

14. august. Peep Pahv: medalimasin otsib emotsioone

Inimene harjub kõigega, ka pidevate võitude ja tiitlivõistluste medalitega. Kolmapäeva hilisõhtul võitis oma kümnenda suurvõistluste medali kettaheitja Gerd Kanter ning nüüdsest on ta pärast taasiseseisvumist enim medaleid võitnud Eesti sportlane. Tõeline medalimasin! Aga isegi suurepäraselt ümmarguse arvuni jõudmine ei tekitanud vägilases endas täit rahulolu.

Mõni noorem sportlane, kel auhinnakapis seni vaid väiksematelt jõuproovidelt saadud tavalise metalli karva aurahad, oleks EMi hõbeda pärast arust ära. Ka fännid ülistaksid esimest või isegi teist-kolmandat korda medalini küündivat sportlast taevani. Kui aga pika karjääri jooksul on esikolmiku kohti olnud nii palju, muutub medalist tähtsamakski protsess ise – mängu ilu ja sellest saadav emotsioon.

Mitmel eelmisel aastal oli juba enne kettaheite võistluse algust selge, et sakslase Robert Hartingu alistamine on ebatõenäoline. Seekord oli aga kuningas haavatav ning viis aastat tagasi troonilt tõugatud Kanteril avanes hiilgav võimalus ise uuesti valitsejaks tõusta.

Loomulikult võib mõtelda ka nii: Kanteri tänavu hooaeg on möödunud üle kivide ja kändude ning edetabeli koha poolest, polnudki ta eriline soosik. Tõsi, Kanteril oligi hooaja esimeses pooles palju probleeme, kuid viimasel ajal liikusid asjad ilmselgelt tõusvas joones ning kogenud sportlase enda sõnul jõudis ta Zürichi võistluse ajaks viimaste aastate parimasse vormi. Seda kinnitasid viimased võistlused ja seda märkas ka pearivaal Harting.

Seepärast on ka mõistetav Kanteri jutt sellest, et seekordne hõbe, nagu ka mullune Moskva MMi pronks, ei tekitanud temas head emotsiooni. Medali võitmine on küll iseenesest vägev saavutus, aga kui sportlane ise teab, et tegelikult oli ta sellel hetkel võimeline märksa enamaks, polegi emotsioon õige.

Kõik need on aga värsked tunded. Suure tõenäosusega vaatab ka Kanter ise kümne aasta pärast seekordsele medalile tagasi hoopis soojema emotsiooniga. 35-aastasele vanameistrile tuleb ju anda au – veel suve hakul ei paistnud tavapärast Kanterit kusagilt. Häiriv vigastus segas treeninguid ja võistlusi ning kettakaared jäid harjumatult lühikesteks. Juba jõudsid kiibitsejad kuulutada, et olümpiavõitja aeg on ümber.

Kanter aga ei andnud alla. Vaikselt hakkasid tulemused paranema ja juba paar nädalat enne EMi võis teda julgelt pidada medalisoosikuks. Zürichi EMi hõbeda muudabki eriliseks täpselt õigeks ajaks timmitud vorm ja mõistagi ka võistluse käigus viimasel hetkel keerulisest seisust välja tulles enda hõbedale heitmine. Uskumatult kõva mees ja kõva saavutus igal juhul!   

13. august. Peep Pahv: kooliraha maksmata tippu ei jõua

Selleks, et kasvada tõeliseks tippsportlaseks, tuleb aastaid teha tööd tuima järjekindlusega – laduda tipptulemuste tegemiseks korralik vundament, saada esmalt koduseks valitsejaks, seejärel harjutada end võistlemaks üha tugevamas konkurentsis ning loobuda kõigest kõrvalisest ja segavast. Just nii on talitanud Rasmus Mägi – mees, kes pärast Zürichi EMi 400 m tõkkejooksu poolfinaali tõusis veel suuremaks kullasoosikuks, kui ta vaatamata Euroopa hooaja edetabeli liidri kohale, oli juba enne EMi algust.

Olenemata sellele, kuidas lõppeb Mägi jaoks reedene finaaljooks, peaks ta olema kõigile alles tippu pürgijatele heaks eeskujuks. 22-aastane noormees on käinud läbi tiitlivõistlustel statistiks olemise kadalipu – olümpia 28., MMi 16. – ja maksnud auga oma kooliraha. Seepärast ei maksa liiga kriitiliselt suhtuda ka Zürichis oma debüüti tegevatesse ja statisti rolliga leppivatesse sportlastesse – see on tee, mis tuleb läbi käia.        

Keskmaajooksja Liina Tšernov ja vasaraheitja Kati Ojaloo ei suutnud EMi normi täita ning Zürichisse võistlema pääsesid nad tänu Eesti Kergejõustikuliidu taotlusele anda neile tiitlivõistlusel osalemiseks vabapääse. Mis olnuks nende jaoks hea tulemus? Mõistagi hooaja tippmark või Eesti rekordi püstitamine. Paraku ei jõudnud kumbki piiga oma hooaja parimatele tulemustele lähedalegi. Kuid vaatamata sellele, ei saa öelda, et nende EMile saatmine oli mõttetu – kaugel sellest.

Mullu uuele tasemele tõusnud ja tänavu 1500 m jooksus Eesti rekordi püstitanud Tšernovi jaoks oli tiitlivõistluste tugevas konkurentsis jooksmine hädavajalik. Ta polnud ülbe, kui võrdles koduseid jõuproove külavõistlustega, konkurentsi puuduses peab ta neil võistlustel leppima soolojooksudega ja mõistagi nii ei arene. Keksmaajooksus on olulisel kohal taktika ning nende nõksudega kohanemiseks tuleb joosta tugevas seltskonnas. Kasu on isegi sellest, kui konkurentsist pudeneda juba enne viimast ringi – vähemalt tunnetus, kuidas sellistel võistlustel joostakse, on paljut väärt.

Ojaloo on tänavu samuti hästi arenenud. Zürichiski jäi ta oma heitetehnikaga rahule, kuid kurtis samas, et särtsu ja kiirust nappis. Ilmselged närveerimise tunnused. Väga vähe on neid sportlasi, et esimest aastat rahvusvahelise taseme lähistele jõudes suudavad kohe oma esimesel tiitlivõistlusel maksimumi tasemel pingutada.

Tiitlivõistlusel staadionikatlas heitmine on midagi muud, kui Kadrioru staadioni harjutusväljakul rassimine. Harjumiseks tuleb maksta kooliraha – selleks ongi debüütvõistlused. Järgmisel korral aga enam allahindlust ei tehta ja siis tuleb võistelda juba oma maksimumi tasemel.     

12. august. Peep Pahv: kasulikult raisatud aastad

Kaheksa aastat on möödas mälestusväärsest kergejõustikusuvest, mil Marek Niit, Margus Hunt ja Kaire Leibak krooniti Pekingis juunioride maailmameistriteks. Täiskasvanute hulgas pole neist aga keegi suurte tegudeni jõudnud – Hunt on keskendunud ameerika jalgpallile, Leibak pääses küll Pekingi olümpial lõppvõistlusele, kuid lõpliku avanemist segasid vigastused ja tänaseks on ta karjääri lõpetanud, Niit on küll pidevalt pildis püsinud, kuid ühelgi olulisel võistlusel pole ta siiani sähvatanud.

Niit on pikki aastaid olnud üks müstilisemaid Eesti kergejõustiklasi. USAs ülikoolis õppides ja sealsete treenerite juhendamisel harjutanud mees, näitas tihti talvel või varakevadel hiilgavat vormi. Just nendel, eestlaste jaoks kaugetel võistlustel, on ta kirjutanud enda nimele Eesti rekordid 100, 200 ja 400 m jooksudes.

Mõistagi on rekordid kruttinud kõrgustesse ootused, et välejalgne saarlane tuleb ja paugutab ka suvistel tiitlivõistlustel, kuid… Möödunud on kahed olümpiamängud, mitmed MMid ja EMid, kuid Niidul pole nendelt jõuproovidelt kirjas ühtegi märkimisväärset tulemust –Euroopasse jõudes on ta alati olnud nagu tühjakspigistatud käsn.

Paratamatult tekkisid tahtmistes ja võimalustes käärid: ülikooli jaoks olid olulised vaid need võistlused, kus Niit esindas oma kooli, kodused fännid ja ilmselt ka alaliit ootasid tegusid tiitlivõistlustelt.

Selles seisnebki USA ülikoolides õppimise ja treenimise võlu ja valu. Me ei saa kunagi teada, kas Niit oleks jõudnud praeguse tasemini ka siis, kui ta jäänuks Eestisse treenima – teades siinset taset, on seda väga raske uskuda. Eestis sai ta küll spordimeheks kasvamiseks korraliku alghariduse, kuid päris sportlaseks vormiti ta siiski Ameerikas, keskkonnas, kus tema ümber olid mitmed paremad või vähemalt samal tasemel jooksjad. Teatud tasemeni jõudmiseks tuligi maksta lõivu Eesti eest võistlemistel.

Nüüd, kui ülikooli õpingud läbi, on Niidul vabadus Eesti koondise särgis tiitlivõistlusteks valmistuda ja kohe on tulemus käes. Senisest varem Euroopasse naasnud mees on ärksam, kui ühelgi varasemal suvel. Zürichi EMi avapäeval püstitatud 400 m jooksu Eesti rekord 45,74 on esimene väärt palgapäev.

Siit saab minna ainult paremaks. On üsna ebatõenäoline, et Niit sekkub EMil medaliheitlusesse – hiilgav oleks juba pääs finaali – kuid järgmisteks aastateks on sobilik treeningumudel olemas: talvised treeningud Ameerikas, õigeaegne koju naasmine ja tippvormi teritamine suviseks tiitlivõistluseks. Kui nii läheb, peaks vaid mõned päevad tagasi 27. sünnipäeva tähistavanud mehe paar parimat aastat olema veel ees. Need oleksid koduseid fänne liigutavad aastad.

Tagasi üles