Eesti koondise abitreener Alar Varrak leiab, et psühholoogiline ettevalmistus võiks Eesti tippspordis olla tunduvalt parem.
Varrak: iga võistkond vajab spordipsühholoogi
26. august 2014, 07:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tihti tõdevad treenerid või ka sportlased ise pärast ebaõnnestunud võistlust, et «mänguks poldud valmis» või ei suudetud piisavalt keskenduda või et «saadi psühholoogiline kaotus». Vahel aga öeldakse pärast kohtumist: «Ei teagi, miks täna nii hästi välja tuli, sain seekord kohe hea enesekindluse kätte ja kõik õnnestus.»
Miks ei suuda sportlane iga kord endast või ei suuda treenerid oma hoolealustest maksimumi kätte saada? Praegu Eesti koondisega Hispaanias Guadalajaras turniiril viibiv Alar Varrak rääkis, et tunneb treenerina aeg-ajalt puudust spordipsühholoogi nõuannetest.
Alar, kui oluliseks pead sa treenerina psühholoogilist ettevalmistust? Kas tunned, et sellele pööratakse piisavalt tähelepanu?
Psühholoogilisel ettevalmistusel on spordis väga suur roll. Seda eriti tihedas konkurentsis, kus on palju võrdseid võistkondi ja mängijaid. Kui füüsis ja muu pool on enam-vähem võrdsed, siis saabki määravaks, kuidas sa mänguks valmis oled ja mis kahe kõrva vahel toimub. Samas, ainult sellest ei piisa, et pead kõva motivatsioonikõne ja pumpad sellega mehed üles, kui füüsis ei luba seda väljakul realiseerida või mõnele lihtsalt ei mõju selline lähenemine. Eraldi pole ka psühholoogilisest poolest kasu, kõik peaks moodustama terviku.
Kui kindlalt sa ennast selles valdkonnas tunned? Kas oled treenerina kogenud, et ei suuda mõne mängijani jõuda ja tema potentsiaal jääb realiseerimata?
Olen selles vallas targematelt inimestelt nõu küsinud, ka koolitustel käin. Olen isegi paaril individuaalsel nõustamisel käinud, nii enda kui ka võistkonna psühholoogilise ettevalmistamise jaoks. Kindlasti on mul ses vallas juurdeõppimist küll ja küll, hea treener on alati võimeline edasi arenema.
Samas usun, et niisugust asja ei saa kellelegi kunstlikult peale suruda, igal treeneril on oma käekiri ja meetodid. Näiteks pika ja väsitava klubihooaja jooksul peab treener leidma need hetked, mil mentaalsele poolele rohkem tähelepanu pöörata. Võtame näiteks Kalev/Cramo: kui iga mängu eel sellele väga palju rõhuda, siis lõpuks võidakse su jutt ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasta. See on peen kunst, millal seda rohkem ja millal vähem rõhutada.
Eesti profitiimide juures väga tihti oma ala spetsialisti abi ei kasutata. Üks Eesti pallimängu meistriliiga meeskonna peatreener kurtis kunagi finaalmängude ajal, kuidas tunneb, et endal mõistus otsas, ja kaalus, kas saata mängijad spordipsühholoogi juurde. Kuid pelgas, et sellest võib tulla rohkem kahju – mängijad võivad hakata mõtlema, et on eriti saamatud. Seda peetakse meil justkui häbiasjaks.
Mina kindlasti ei pea seda häbiasjaks. Näen ideaalis, et igas klubis oleks oma spordipsühholoog. Ka selles vallas peaks toimuma süstemaatiline töö, nii nagu on meeskondadel füsioterapeudid ja treenerid. Oma meeskonna spordipsühholoog tunneb mängijaid, on nende eraelu ja muuga kursis ja suudab vajadusel aidata. Ühel FIBA koolitusel toodi näiteks Türgi, kus klubidel ongi oma spordipsühholoog, kes on kogu aeg nende käsutuses ja meeskonna osa. Ta töötab nii individuaalselt mängijatega kui ka kogu võistkonnaga. Mina arvan, et selles pole mitte midagi häbiväärset, vaid see toob kasu. Samas, klubi jaoks pole see sugugi mitte väike lisakulutus, meie siin Eestis ajame läbi paari treeneri ja ühe füsioterapeudiga, meil pole selliseid võimalusi.
On siiski võistkondi, kes on mingil hetkel tulemuste parandamiseks kellegi poole pöördunud.
Ma sellist lähenemist ei poolda, et kord hooaja jooksul tuleb üks vend ja ühekorraga teeb kõik korda ning kõik on muutunud. Nii see ei toimi, see peaks olema süstemaatiline, igale mängijale sobib ju erinev lähenemine. Individuaalaladel on lihtsam – kui näiteks aasta otsa kasvõi korra kuus nõustamisel käia, siis on sellest ikka mingi kasu. Korvpalli puhul on psühholoogil 12 mängijat ning ka treenereid tuleb tundma õppida. Kui kunagi oma profiklubidega Eestis niikaugele jõuame, et endale sellist asja lubada, siis ma usun, et see on ainult kasuks.
Oled sina Kalev/Cramos mõne mängija puhul selles vallas abi küsinud?
Mul on üks tuttav selle ameti esindaja, temaga olen paaril korral neil teemadel vestelnud. Viisin ka Bamba (Kalev/Cramo endine keskmängija Bamba Fall – toim) eelmisel hooajal tema juurde, sest meil olid Bambaga probleemid. Kokkuvõttes sellest küll kasu polnud, aga väärt katsetamist ikka. Eks inimene peab ise tahtma ja sellesse ka uskuma. Muidu ei saa kedagi aidata. Ka Kalle (koondise arst Kalle Põder – toim) on rääkinud, et vigastuste puhul ja meditsiinis üldse on tervenemine vahel nii-öelda psühholoogiline – palju oleneb sellest, kas sa usud konkreetsesse ravisse või meetodisse.
Mäletad sa, kas ise mängumehena tundsid sellisest toetusest puudust?
Mängijana ma pole tipptasemeni jõudnud ja lõpetasin üsna noorelt, seetõttu pole päris õige inimene sellele vastama. Noorena on seda uljust rohkem ja ei mõtle nii palju tagajärgedele, kui mängu kaotad. Elu läheb järgmisel päeval edasi. Mida vanemaks saad, seda enam hakkad mõtlema, kuidas sinu tegutsemine väljakul mõjutab klubi, su karjääri. Ja pabistad rohkem kui noorena. Mina pole päris suuri mänge mänginud, aga juuniorina euroopakatel käisin ikka. Et olin enamasti kapten, siis mul ei olnud sellega suurt probleemi. Aga päris tipus on pinged ka suuremad, see kogemus mul mängijana puudub.
Kas usud, et meeskonna mäng paraneks, kui sinu käsutuses oleks psühholoog?
Kalev/Cramol oleks kindlasti vaja sellist inimest appi. Kui ka üks mängija 12st saab tänu sellele oma sooritust viie protsendi võrra parandada, siis on sellest kasu ja tulemus teine. Ja kui neid mängijaid on mitu, on kasutegur ju veel suurem. Võib-olla mõni mees on algul skeptiline, aga siis käib mõned korrad ja hakkab teisiti mõtlema.