/nginx/o/2014/04/25/2985036t1h1d75.jpg)
Justiitsminister Andres Anvelt rääkis pärast dopingut puudutavate õigusaktide täiendamise ümarlauda, et täna on probleemiks see, et kui avastatakse, et sportlane on tarvitanud keelatud aineid, siis lõppeb teema sellega kui sportlane saab karistada, ehkki ta on ka ise kannatanu.
«Kui auto sõidab kraavi ja kaks inimest seisavad auto kõrval ja väidavad, et nemad roolis ei olnud, siis me teame, kuidas menetlus hakkab käima. Spordis on probleem selles, et kui inimene jääb dopinguga vahele, siis ei jõuta selleni, kust see kõik pihta on hakanud,» rääkis Andres Anvelt, kelle hinnangul piirdutakse sportlase näidishukkamisega, aga ei jõuta nende jälile, kes tegelevad dopinguäriga.
«Samas, kui toime on pandud kuritegu, teise inimese tervist on sihilikult rikutud või teda oma tervist rikkuma kallutatud, siis tuleb tagada ka töötav õigusruum ning seda seadusevastaste juhtumite avastamiseks ja karistamiseks rakendada. Selgelt tuleks eristada seejuures sportlase ja dopingut levitavate isikute karistusi. Sellega anname ennetava sõnumi, et kõik dopingujuhtumid on ka tagantjärele kontrollitavad,» selgitas Anvelt.
Justiitsministeeriumi avaliku õiguse spetsialistid tutvustasid Bernatski juhtumi järelduste õiguslikku analüüsi ning seadusandluses olevaid võimalusi dopingujuhtumitega võitlemiseks. «Justiitsministeeriumi esmane analüüs näitas ja ka ümarlauale kogunenud asutuste esindajad tõid välja, et dopinguainetega seonduv on küllalt hästi reguleeritud. Samas vähemalt karistusõiguslikke võimalusi täna praktiliselt ei kasutata,» ütles Anvelt.
Karistusõiguse osas jõustuvad 1. jaanuarist muudatused, mis karmistavad dopinguainetega seotud kuritegude karistusi ja annavad laiemad võimalused nende kuritegude uurimiseks. Nimelt on järgmisest aastast alaealisele või korduv dopinguaine väljakirjutamine, üleandmine või kallutamine teise astme kuritegu – selle eest on karistusena ette nähtud kuni kolm aastat vangistust, selle kuriteo toimepanemine kolme isiku poolt organiseeritult moodustab kuritegeliku ühenduse ning sellisel puhul on võimalik tõendusmaterjali kogumiseks rakendada ka jälitustoimingut.
Justiitsminister Andres Anvelt tõdes, et järgmiste sammudena tuleb otsustada, kes riigiasutustest teostab järelevalvet ravimite dopinguna kasutamise juhtumite üle ning kuidas toimub ekspertteadmiste vahetamine. «Järelevalveorgani partnerina nägid asjaosalised kõige tõenäolisemalt sihtasutust Eesti Antidoping, senisest enam teavet tuleks riigiasutustele anda ka Eesti Olümpiakomiteel,» ütles Anvelt. Minister tõi välja ka vajaduse täpsustada dopingu mõistet karistusõiguses, kuna dopinguna tarvitatavate ainete loend on laiem kui vaid ravimid.
Haigekassa meelest võiks kaaluda, et WADA nimekirjas olevaid teatud keelatud aineid saaks välja kirjutada vaid konkreetse eriala arstid. Anvelti kinnitusel võib see piirata liialt ravimite kättesaadavust neil, kes seda tegelikult vajavad.
Justiitsminister kutsus dopinguvastase konventsiooni rakendamisega seotud asutuste ümarlaua kokku, et arutada võimalusi dopinguainete leviku ärahoidmiseks ja analüüsida õigusaktide täiendamise vajadust. Ümarlaual osalesid kultuuriministeeriumi, siseministeeriumi, riigiprokuratuuri, politsei- ja piirivalveameti, ravimiameti, maksu- ja tolliameti, veterinaar- ja toiduameti, Eesti Olümpiakomitee ning SA Eesti Antidoping esindajad.