Kas Eesti ujumine on uppumas?

Kätlin Sepp. Foto: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Eesti ujumisel ei ole praegu parimad päevad. Hiljuti lõppenud EMil jäi parimaks Martti Aljandi 16. koht ning koondise kesine koondtulemus polnud juhus, vaid seaduspärasus. Ning üha hullemaks läheb, kui põhjalikke muutusi ette ei võeta, sest maailm ujub lihtsalt eest ära, arvas sporditeadlane Rein Haljand.

Berliinis toimunud EM näitas, kus Eesti ujumine omadega on. Põhjas. Vaid üks poolfinaalikoht. Ei finaali lõhnagi. Kusjuures küsimus pole vormi ajastamises. Statistika on karm. Vaid kolm olümpiadistantside Eesti rekordit viinuks finaali, kuid andnuks kõigest 6., 6. ja 8. koha. Üks neist rekordiomanikest, Triin Aljand, on tippspordiga lõpetanud, teised – Martti Aljand ja Martin Liivamägi – õnneks veel jätkavad.

Aga tähelepanu, me räägime kõigest Euroopa meistrivõistlustest ning isegi siin ei jäänud Eestist tahapoole, kui arvestada parimat kohta, ühtki tõsiseltvõetavat ujumisriiki.

Rio olümpia meie ujujateta?

Kui aasta lõpus avaldatakse Rio de Janeiro olümpianormid, pole kindel, kas mõni neist Eesti rekordile alla jääb. Küll on aga selge, et valdav osa meie ujujaist, uus põlvkond, peaks oma tipptulemusi olulisel (või lootusetul?) määral parandama, kui Brasiiliasse tahavad sõita.

Londoni mängudele pääses vaid kaks eestlast: Triin Aljand ja Liivamägi. Saaks Riossegi kaks, oleks juba kõva.

Iseenesest ei saa sportlaste kohta halba sõna öelda, nad harjutavad innukalt, annavad parima, kuid tänapäevane tippsport on jõudnud tasemele, mis käib Eestile üle jõu, kinnitas Haljand. «Enam ei piisa hea tulemuse saavutamiseks kahest inimesest – sportlasest ja treenerist –, vaid on vaja arvukalt taustajõude: massööre, füsioterapeute, meedikuid, tehnikaspetsialiste, jõutreenereid...»

Haljand, kes töötab Rootsi ujumiskoondise juures kinesioloogina ja tehnika analüüsijana, viibis Berliini EMil ja nägi, mida medalite nimel tehakse. «Tiimid on suured. Venelastel näiteks oli lisaks psühholoogile kaasas isegi hüpnotisöör, kes pani sportlasi stardieelsel õhtul magama. Ühte hotellituppa paigutasid nad aparaadid, mis lihaseid elektriimpulssidega läbi väristasid.»

Britid kühveldasid EMil kõige enam medaleid kokku. «Uurisin, mis on nende edu taga, sest varem pole Suurbritannia ujujad sedavõrd silma paistnud. Selgus, et esiteks on ujumisse investeeritud väga palju raha. Palgati nimekaid treenereid, sportlaste stipendiumid on kõrged, tippspordikeskustes teevad tööd teadlased, tugijõud on tasemel.»

Venemaa koondise juhtidega juttu ajades selgus, et nende treenerid teenivad 8000, koondislased 10 000 dollarit kuus. Koondislased, mitte medalivõitjad.

«Teatasin venelaste töötasu suuruse brittidele, nood vaid muigasid ja vastasid, et Suur­britannias teenivad treenerid ja sportlased sama suuri numbreid, aga naelsterlingites,» meenutas Haljand. Mida on Eestil kõrvale panna?

Riiklikult finantseeritav Austraalia spordiinstituut, mis tegeleb tippspordiga, eraldab ujumisele aastas üheksa miljonit kohalikku dollarit ehk 6,4 miljonit eurot. Mõistagi suudeti sääraste summade juures Rohelisele Mandrile meelitada Hollandi koondise endine peatreener, kes võttis kaasa tulpide maa parimad taustajõud, rääkis Haljand. «Nüüd peab Hollandi tippujumine kogu süsteemi nullist üles ehitama hakkama. Hollandlaste üleostmine näitab, kuivõrd tähtsad ja hinnatud on maailma tippspetsialistid, kes medalivõitjaid vormivad.»

Ameerika päästab

Haljandil jätkub juttu kauemaks. Rootsi, kelle ujujate kohad hooaja edetabelis polnud kuigi tähelepanuväärsed, said EMil kümme medalit. Põhjus: kõigi teiste spetsialistide kõrvale palgati Venemaa koondise kunagine peatreener, kelle ülesanne oli sportlased õigeks hetkeks tippvormi viia. Ülesanne täideti. «Serblane Velimir ­Stjepanovic, kes võitis kaks kulda, kasutab täielikult USA teenust,» selgitas Haljand. Väikeriikidel pole kodus harjutades suurt lootust kaugele jõuda. «Leedulastel on sama – hõbeda ja kaks pronksi saanud Giedrius Titenisel on USA, Euroopa tšempioniks kroonitud Ruta Meilutytel Suurbritannia taust.»

Siin pole vaja kaugele vaadatagi, sama on meilgi: õde-venda Aljandid ja Jane Trepp, kes tiitlivõistlustelt medaleid toonud, rügasid USA ülikoolide treeningrühmades.

Millised võimalused on Eestis medalivõitjaks kasvada? Palgata tipptreener, seda küll, kuid tema nõuab kohe taustajõude. Spordiinstituuti meil pole, teadlased hobikorras palju aidata ei jõua... Haljandi sõnul kasutavad mitmed ujumiskoondised näiteks Saksamaa spordikeskuste ja laborite teenust, kuid see maksab palju. Lahendust justkui polekski.