Venemaa spordi totaalne boikott – võimatu, üksikud keelud – mõttetud

FIBA logo. Foto: SCANPIX

Eesti Autospordiliidu president Ari Vatanen ütles nädala alguses, et Sotši vormel-1 etapp tuleks seoses Venemaa osalemisega Ukraina sündmustes ära jätta. Hea kolleeg Priit Pullerits kirjutas mõne päeva eest, et Venemaalt tuleks ära võtta 2018. aasta jalgpalli MM-finaalturniiri korraldamine ning näiteks jäähoki MMil peaksid teiste riikide koondised loobuma Venemaa vastu mängimisest. Peamiselt jalgpalli MMi Venemaal korraldamise vastu on üle maailma sõna võtnud paljud poliitikud.

Üksikutele sündmustele keskendumine oleks siiski totralt populistlik samm ega kannaks endas ei õiget ega selget sõnumit. Seega on kaks varianti: kas katkestada Venemaaga absoluutselt kõik spordisidemed – loogilise jätkuna peaks sellele järgnema ka kultuuriinimesed – või jätta sellised valdkonnad sanktsioonidest priiks. Vahepealset teed ei ole, ainult ühe või kahe spordiala piiramine oleks mõttetult ebaloogiline ja ka ebaõiglane, sest miks peaksid näiteks jalgpallurid rohkem kannatama kui jalgratturid?

Omaette küsimus on see, kas tänapäeva spordis on täielik boikott üldse võimalik? Teoreetiliselt muidugi on, kuid praktikas on see ülikeeruline. Spordist on juba ammu saanud tööstusharu, kus erinevatest riikidest pärit inimesed omavahel tihedalt põimunud.

Koondiste ja tiitlivõistlustega oleks iseenesest lihtne – Venemaa esindustel keelatakse seal esinemine ja kõik! Mõistagi eeldaks see kõikide rahvusvaheliste alaliitude ühist kokkulepet, kuid läbi Rahvusvahelise Olümpiakomitee on see isegi teostatav. Näiteks 70ndatel-80ndatel oli sarnases seisus Lõuna-Aafrika Vabariik.

Aga mis saab klubispordist ja üksikaladest? Ainult koondisi puudutav boikott oleks poolik ja üsna mõttetu, samas on profispordi tasemel sidemete läbiraiumine pea võimatu missioon.

Mis saab näiteks Vene klubidega lepingu sõlminud USAst või Euroopast pärit korvpalluritest, jalgpalluritest, hokimeestest? Nad kõik tuleks ju sellisel juhul Venemaalt tagasi kutsuda. Lääneriigid võivad esitada küll vastava üleskutse, kuid otsest käsku nad anda ei saa.

Meeletut võimu pole sportlaste üle ka spordiorganisatsioonidel. Rahvusvaheline Korvpalliliit (FIBA) võib küll keelata Venemaale jäänud mängijatel osaleda oma egiidi all toimuvatel võistlustel, kuid meie idanaabri juures head palka teenivad sportlased võivad selle peale vaid vilistada, sest oma riigi koondise esindamine pole tänapäeva spordis juba ammu prioriteet.

Kindlasti on Venemaa sellises olukorras huvitatud nende meeste või naiste jätkamisest ning palga langust pole karta. Pärast lepingu lõppemist, taskud raha täis, ei saa aga keegi takistada neil oma kodumaale naasta.

Kusjuures seda pole mõtet eeldada, et ameeriklased või eurooplased pelgaksid ennast Venemaa klubidega siduda. Isegi praegusel pingetest pungil ajal ilmub pea iga päev uudis mõne läänemaailmast pärit sportlase siirdumisest Venemaa klubisse. Idanaabri sümboliks oleva Moskva CSKA korvpallimeeskonna seni üheksast tänavu lepingu sõlminud mängijast viis on välismaalased.    

Mööda maailma laialipillutud Venemaa sportlaste koju saatmine võib esmapilgul näida lihtsamana – teoreetiliselt on ehk võimalik tühistada neile antud elamis- ja tööload –, kuid see pole kergesti teostatav samm.

Meil siin Eestis on ilmselt raske mõista, millises superstaari staatuses on näiteks Venemaa hokimehed Aleksandr Ovetškin Washingtonis või Pavel Datsjuk Detroitis, kuid tegelikult pole nende ebajumala staatuses põhjust kahelda. Selliste meeste vägisi koju saatmine tekitab aga paratamatult pingeid ameeriklaste endigi hulgas. Kusagil Ukrainas toimuv on tavaameeriklase jaoks üsna arusaamatu ja tähtsusetu ning selle kõige pärast loobuda oma lemmikutest … ei usu, et selline käik õnnestub. Lisaks kaitsevad Venemaalt mujale läinud sportlasi kehtivad töötasu garanteerivad lepingud.

Kui sellele lisada F1 juhi Bernie Ecclestone’i ja FIFA presidendi Sepp Blatteri käitumismallid – neid ei kõigutaks ilmselt ka ROKi ja ÜRO otsused –, on totaalne Venemaa-vastane spordiboikott üsna ebatõenäoline. Sel teemal trummi tagumine aga odavavõitu populaarsuse võitmise vahend.