Janno Kivisild õppis palju ja koges Kasahstanis kultuurilisi erinevusi

Eesti koondise abitreener Janno Kivisild (esiplaanil). Foto: Toomas Huik

Aastatel 2006–2007 Kasahstanis treenerileiba maitsnud Janno Kivisild nägi Astana meeskonna meistriks aitamise kõrval ka kohalikke kombeid, mis mõjutasid meeskonda ja mängijaid. Oma kogemusi vahendab Kivisild Jalka lugejale.

Kui Eestisse saabuvatele soojamaa mängijatele on harjumatu siinne külm kliima, siis samalaadse kogemuse sai 2006. aasta alguses siit kasahhide pealinna Astana jalgpalliklubi juurde abitreeneriks läinud Janno Kivisild. Otse Kasahstani südatalve sukeldunud eestlane sai omal nahal tunda kuni –42 kraadi pakast.

Eesti koondise ja FC Flora endine hollandlasest peatreener Arno Pijpers oli nüüd samas rollis kauges stepiriigis: ta juhendas maa koondist ja Astanad ning kutsus endale appi Janno Kivisilla. Vastuvõtt oli külalislahke. Loomulikult andis klubi eestlasele ka auto ja sealse tava järgi kaasnes sellega ka autojuht.

«Kohalik liikluskultuur või õigemini liikluskultuuritus on selline, et minu autojuht Kolja oli mees õiges kohas, sest ise seal roolis olla olnuks raske,» seletab Kivisild. «Näiteks kõige rajum ummikukogemus oli ühel tööpäevaõhtu tipptunnil, kui olin autos koos meie duubelmeeskonna peatreeneri hollandlase Marco Bragonjega. Ristmikule, mida tahtsime ületada, suundus kaks sõidurida, aga selle kõrvale oli tekkinud omaalgatuslikult veel kaks ja kõik autoninad olid suunatud ristmiku poole. Teistel tänavatel oli tekkinud samasugune olukord: ka sealsed «geeniused» trügisid ühes suunas ristmiku poole. Me ootasime üüratu aja, mille jooksul jõudis kohale korravalvur, kes üritas seda kaost lahti harutada. Lõpuks jätsime Kolja ummikuga võitlema ja läksime jala edasi.»

Kivisilla elamine asus ilusas majas. Kohalikele oli iga asja puhul väga tähtis väline ilme. Peagi selgus, et ilus maja küll, aga kogenumad kohalikud ise väldivad neisse korterite ostmist. Uued majad ei pea hästi sooja, samas kui vanemad majad on pisut ümber mugandatud ka külmemate ilmade jaoks.

«Mu esimene talv oli raske – elektriradikad huugasid ja magasin mitme teki all,» kirjeldab Kivisild. «Õnneks ei olnud seda aega pikalt, sest Kasahstani jalgpallis on raha ja see viib meeskonnad soojadesse riikidesse laagrisse. Käiakse Küprosel, Jordaanias, Türgis. Ka meie reisisime ringi.»

Poliitika ja jalgpall läbi põimunud

Läänest pärit treenerite lähenemine oli enamiku mängijate jaoks varasemast erinev ja see võeti vastu suure pühendumusega. Eelmised treenerid olid palju rõhku pannud füüsilisele treeningule koos rohke jooksu ja kangiga. Pijpers viis oma harjutused läbi võimalikult palju mängu ja palli kaudu. See oli kohalikele uus ja huvitav.

«Samas on inimesed oma harjumuste orjad ja kardinaalsed muudatused hakkasid mängijaid väsitama,» meenutab Kivisild. «Ühel hetkel tegid mängijad ettepaneku, et võibolla täna lihtsalt jookseme. Seda mängu ja palli sai nende jaoks liiga palju. Klassikaline näide, kuidas inimesed, kellel eelmisest korraldusest oli olnud kurgumulguni ja kes olid siunanud, tulid seda ise tagasi küsima. Siis me lihtsalt jooksimegi jalgpalliväljakul!»

Publik oli meeskonna ja selle välismaise treenerkonna puhul konkreetne: kuniks olid tulemused, olid kõik rahul ja õnnelikud. Libastumiste korral anti kohe teada, mida treeneritest kui välismaalastest arvati. Pijpers ja Kivisild tüürisid meeskonna õnneks meistritiitlini ja karikafinaali. Ebaõnnestumistest koduväljakul suudeti ka hoiduda. Eriti verised ja kriitilised oldi Astana vastu aga võõrsilmängudes, kuna klubi treenerid juhendasid ka rahvusmeeskonda ja see andis Astanale erilise staatuse. Pluss see, et jalgpalliliidu presidenti seostati Astana klubiga.

«Esimesel hooajal oli Astana linnapea suur jalgpallisõber,» toob Kivisild näite poliitika ja jalgpalli seostest. «Jalgpalliliit sai linnalt korraliku toe. Jalgpalliliidu president ja linnapea tegid head koostööd. Siis juhtus Tšimkendis suur õnnetus ja nagu mulle räägiti, olevat just kellegi lohakuse tagajärjel nakatunud hulk väikeseid lapsi viirusesse, sest nende peal tarvitati juba kasutatud süstlaid. Linnapea vallandati ja Astana linnapea saadeti olukorda normaliseerima. Selle tulemusena sai Astana uue linnapea, see juhtus olema jäähokisõber. Meie olime Arnoga töötanud teadmisega, et treenime nii klubi kui koondist, aga nüüd ütles jalgpalliliidu president, et klubile ta meid enam ei anna. Kahe kuuga läksid suhted kõrgemal tasemel sassi.»

«Või teine näide,» jätkab Kivisild. «Hooaja ettevalmistuse eel kutsuti Pijpersit ja mind linnapea juurde. See oli mitmekümnekorruseline uhke hoone ja ma ei tea mitmekümnendal korrusel meie asusime. Pidime siis aru andma, mis plaanid meil on ja mis tehtud, mis teoksil. Minu kanda oli tõlketöö ja see pingutus, et tõlkes midagi kaduma ei läheks, võttis ikka otsaesise niiskeks.»

Nii inglise kui vene keelt valdav Kivisild tõdeb, et tõlkekoormus polnud teab mis suur. Spetsiifiline jalgpallikeel on arusaadav kõigile ja treeningutel polnud probleeme. Kivisilla keeleoskust läks vaja, kui tekkis mõni probleem. Kasahhid ise läksid kiiresti ja tõrgeteta vene keelele üle kohe, kui seltskonnas oli kasvõi üks inimene, kes kohalikku keelt ei mõistnud. Kivisilla sõnul olid nad uhked, et rääkisid korrektset ja slängivaba ilusat vene keelt.

«Seda nad lausa rõhutasid ja naersid minu vene keele üle,» muigab eestlane. «Kui olime meistriks tulnud, said kõik sõna ja keelepaelad avanesid. Naljaga pooleks anti mulle mõista, et mul on pikk maa käia, et jõuda nende vene keele tasemele.»

Ramadaan igapäevaelu ei seganud

Religioon oli au sees ka kohalike mängijate seas. Islami kõrval oli tegija ka õigeusk. Samas ei mäleta eestlane, et näiteks ramadaan, mille jooksul moslemid ei tohi süüa-juua päikesetõusust kuni päikeseloojanguni, oleks mõjutanud meeskonna tegemisi.

«Äkki olid nad paindlikud moslemid?» pakub Kivisild, kelle sõnul oli kohalike eluolu ja mentaliteet segunenud slaavlusega. «Võõrsilmängude puhul läksid meie õigeusklikud ja panid kirikusse küünla. Meie moslemid käisid reedeti mošees. Arno tahtis ka kangesti näha, mis seal toimub, ja läks koos oma autojuhiga. Mingid tseremoniaalsed toimingud pidi ka tema seal ära tegema, nagu ta pärast rääkis.»

Pijpers ja Kivisild nägid ära ka hooajaeelse lambaohverdamise. Kuigi neil lubati sellest tseremooniast ka kõrvale jääda, seda kumbki treenereist ei tahtnud.

«Meil Astanas oli veel karge kevad, Tšimkendis, mille ühel staadionil aga ringiratast istusime, suvi,» vestis Kivisild. «Ringi keskel olid vaimulike juht imaam ja lammas. Imaam lausus pühasõnu ja tseremoonia lõpus lõpetas lammas oma maise tee. Õhtusöögil sai sedasama lammast maitsta. Istusime eraldi laudades, meie lauas ka meie abikaasad ja sealse kombe kohaselt pidi iga laudkonna hierarhias kõige kõrgemal asuv inimene oma kätega tõstma tükikese teistele. Meie lauas tegi seda Arno.»

Kivisild tõdeb, et kasahhid olid meie jaoks uskumatult ebausklikud. Nii näiteks alustas meeskond bussiga sõitu alati pärast seda, kui juht oli andnud kolm korda signaali. Polnud vahet, kas roolis oli oma bussijuht või võõrsilmängu puhul võõras juht. Kolm signaali olid kohustuslikud. Teine bussisõiduga kaasnev tava oli see, et mitte meetritki ei tohtinud mängule sõita tagurpidi.

«Ma usun, et me ei olnud ainukesed veidrikud,» viitab Kivisild selle tava laialdasele levikule. «Kuigi me lendasime palju, pidime võõrsilmängude puhul ikkagi bussiga sõitma ja võõrad bussijuhid esitasid meile vahel tõsiseid katsumusi. Ükskord tegi bussijuht inimliku valearvestuse ega keeranud kurvi välja. Reaktsioon, mis bussist tuli, oli erakordne. Kuna meie ei tohtinud meetrikestki tagasi sõita, siis kõmpisime kompsudega mitusada meetrit staadionile. Bussis istuti selliselt, et peatreener paiknes esireas ja mina tema abilisena tema kõrval. Meeskonna administraator istus kõige ees lahtikäival istmel trepi juures. Aga väljumisel oli selline reegel, et esimesena pidi seda tingimata tegema peatreener. Arno ei saanud alguses aru ja muudkui ajas mind, et mine välja, siis saan mina ka bussist maha. Nii et enne iga väljumist käis seal bussi vahekäigus üks igavene nihverdamine ja üksteisest möödapugemine, et Arno saaks esimesena välja!»

Palju kogemust Kasahstanist

Kivisild ise sai Kasahstanis treenerina palju enesekindlust, sest Pijpers usaldas talle pikapeale aina suurema osa treeningute läbiviimisest ja jättis endale vaatleja ning nõuandja rolli. Kivisild viis ellu kokkulepitud asju. See oli väärt kogemus. Meeskonna juhendamise käigus kogus eestlane oma treenerivarasalve mitu kasulikku nüanssi. Seda tegid ka kasahhid. Meeskonna treenerkonda kuulus ka juba mainitud, duubelmeeskonna ning U19 ja U21 hollandlasest treener Marco Bragonje ning kolm kohalikku treenerit, kes pidid Arnolt õppima. Selle töö viljad pole kaotsi läinud. Nii näiteks kohtas Kivisild Kasahstani U21 koondise juures üht toonast kolleegi Astanas ning Sergei Klimov oli Tarmo Rüütli abiliseks Pavlodari Irtõšis. Kasahhide karikafinaalis kaotas Astana aga meeskonnale, keda juhendas hollandlane Anton Joore, kes hiljem töötas Tartu Santose noortetöö juhina.

«Üks asi, mis seal hämmastas, oli see, et Eesti kohta teadsid kohalikud alati midagi rääkida,» ütleb Kivisild. «Loomulikult teati Anne Veskit ja Jaak Joalat ja isegi Lennart Meri oli neile tuntud mees. Kui ütlesin, et me olime ka kunagi osa Nõukogude Liidust, siis reageeriti kohe: mis Nõukogude Liidu osa teie olite – te käisite Soomes ja vaatasite Soome televisiooni; te olite alati teistsugused ja paremad.»
...........................................................................................................................

Treenis tulevast presidenti?

Astana meeskonna treeningutel osales Janno Kivisilla ajal ka Kasahstani jalgpalliliidu presidendi Rahhat Alijevi poeg Aisultan, kes oli sündinud abielust riigi presidendi Nursultan Nazarbajevi vanema tütrega.

«Aisultanil oli meeletu tahtmine ja tohutu kirg mängida,» räägib Kivisild. «Tema füüsilised eeldused ei võimaldanud tal kõrgel tasemel mängida, aga ta käis meil treeningutel. Turvamees oli tal alati kaasas. Meie suurest treenerite kaadrist oli siis alati kasu, sest saime talle anda personaaltreeneri. Ta oli tore ja intelligentne poiss, kes on praeguseks lõpetanud Londonis prestiižika sõjakooli. Kes teab, võibolla on ta tulevane Kasahstani president.»

Jalka vanemaid numbreid näeb: http://www.jalgpall.ee/jalka.php