Grete Treier on imenaine, vaid napilt kümme kuud pärast teise lapse sündi jõudis ta jalgrattasadulas oma karjääri suurima saavutuseni – võitis Prantsusmaal tugevakoosseisulise velotuuri.
Treier muutis tiimi bossi härdaks
26. juuli 2010, 09:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellise vägitüki peale pole spordisõpradel teha muud kui hõisata «Võimas!» ning end mugavast tugitoolist püsti ajades pikalt ja valjult aplodeerida. See polnud mingi kobaga saadud võit, vaid täielik jõudemonstratsioon. Treier võitis neljast etapist kaks ning oli korra teine. Tõesti võimas!
«Ma ei uskunud ise ka, et võin tuuri võita,» tunnistas Treier umbes tund pärast seda, kui oli võitjana poodiumil triumfeerinud. «Tegelikult on tihti pärast rasket tuuri jalg väga hea, seda tundsin kohe. Kuid võita… Nii head saavutust pole mul tõesti varem olnud.»
32-aastase kahe lapse ema imeline tagasitulek algas juba kuu tagasi, kui ta võitis veenva ülekaaluga Eesti meistri tiitli. Seejärel pakkis ta koos treenerist abikaasa Edgariga lapsed autosse ja vuras Itaaliasse, kus lõpetas naiste suurtuuri Giro de Italia 13. kohaga. Pärast väikest puhkust Eestis lendas ta juba üksinda Prantsusmaale.
Täna koju jõudev Treier oli ära kuus päeva, nii pikka aega polnud ta oma pisitütrest Lisetest veel eemal viibinudki. «Usaldasin oma meest ja teadsin, et ta saab lastega väga hästi hakkama,» kiitis Treier kaasat. «Helistasin neile iga päev. Pealegi läheb aeg velotuuril väga kiiresti – pärast võistlust tuleb pesta, süüa ja massaaži võtta ning puhkama minna.»
Puhkus kulus Michela Fanini tiimis sõitvale Treierile marjaks ära. Kuidas muidu oleks ta jaksanud võidelda tugevate Austraalia ja Venemaa naiskondade esinumbritega. Eilegi tegi Austraalia naiskond kõik, mis nende võimuses, et Treieril võit käest rebida – pidevalt käis üks paugutamine teise järel ning eestlanna pidi koos oma võistkonnakaaslastega neile alati sappa võtma. Viimast korda üritas lähim konkurent Ruth Corset kaks kilomeetrit enne lõppu, ent temalegi suutis eestlanna järele minna.
«Mul oli juba hing paelaga kaelas, mõtlesin, et millal see finišijoon ükskord ometi tuleb,» meenutas Treier. «Sõidu kontrollimine ning vahefinišites preemiasekundite noppimine võttis nii tühjaks, et finišispurdiks polnud enam jaksu.» Polnud vajagi – peagrupis lõpetamine tagas Treierile võidu.
Eestlanna on otsustanud, et sõidab Michela Fanini tiimis hooaja lõpuni. Profisportlasest pereema elu muudab kergemaks see, et naiskonna bossid lubavad tal kodus elada ja harjutada ning ise otsustada, millistel võidusõitudel osaleda. Velotuuri võit tõstab ta aga ülemuste silmis veelgi väärikamale positsioonile.
«Boss helistas pidevalt ja lubas juba pärast esimese etapi võitu preemiat. Kui sain teise võidu, siis kostis iga lause vahel suur tänamine. Tundus, et tal olid õnnest pisarad silmis,» kirjeldas Treier.
«Tegelikult sain naiskonnalt palju abi, need, kes tuuri lõpuni sõitsid, olid mulle igati toeks.»
Mõistagi tõstab võit tuleva hooaja lepingute läbirääkimistel Treieri hinda märgatavalt kõrgemale.
Enne hooaja lõppu ei taha ta aga sellele mõelda – nii nagu pole ta veel kindel selleski, millisel võidusõidul ta järgmisena stardib. «Vorm püsib ootamatult pikka aega, seda tuleks ära kasutada,» viitas ta võimalusele, et võib juba augusti alguses taas võistlusesse tormata.