Jää on murdunud: Eesti sport saab arengukava

Elu näitab, kas praegu veel põlvepikkused saavad tänu Eesti spordi arengukavale tugevamaks ja elujõulisemaks. Foto: Aldo Luud / Õhtuleht

Eesmärk pole kasvatada rohkem vehklejaid meistersportlasi, vaid muuta ühiskonda tervemaks ja elujõulisemaks.

Üks Eesti spordi dogmadest on viimaks murtud – valmimas on arengukava. Aastani 2030. Esialgne tööversioon on aher ja üldsõnaline, skelett, millele lihast kasvatama hakatakse. Loodetavasti. Sport ei tähenda ses visioonis olümpiat ja medaleid, vaid on vahend, tänu millele jääb Eesti rahvas terveks ja ellu.

Miski pole siinilmas jääv. Endine EOK president Mart Siimann raius kui rauda, et Eesti spordi arengukava on mõttetu koostada, sest see oleks poliitiline. «Pole erakondadeülest arengukava, ei saa tekkida kultuuri arengukava. Erakonnad tulevad mängu oma poliitiliste põhimõtetega. Sama oleks spordi arengukavaga, see jääks ühe seltskonna unistuseks. Otsused on, aga poliitilised, mis ei lähtu ühestki arengukavast,» kinnitas ta kümmekond aastat tagasi.

Unistus või mitte, aga arengukava tööversioon on lõpuks olemas. Pealkirjaga «Spordipoliitika alused. Eesti sport – arengustrateegia 2030».

Kava alguses antakse hinnang Eesti spordi hetkeolukorrale, tuuakse esile edusammud ja kitsaskohad ning tõdetakse, et nõrkuste ja arengut takistavate asjaolude peamisi põhjusi on kaks: vähene raha ning «...poliitiliste otsustajate vähene huvi toetada sporti ja liikumist kõrget elukvaliteeti tagava tegevusena». Mis on täiesti õige.

Järgnevalt kõlab arengu­strateegia püstitatav üldeesmärk: eestimaalaste elujõud, elukeskkonna rikkus ja Eesti riigi hea maine liikumise ja spordi arendamise kaudu. Taas õige!

Õige on edasinegi, kuid kohati üldsõnaliselt ja keeruliselt kirja pandud.

Üks näide. «Eakohaste võimeid ja oskusi arvestavate moteerivate normide ning liikumisaktiivsust kajastavate arvestuste rakendamine... » Ilmselt tähendab see arusaadavas keeles, et tuleb taastada spordialade järgunormid ja VTK süsteem (sest ka Eesti Vabariigi kodanik peab olema Valmis Tööks ja Kaitseks).

Ent tühja sest lauseehitusest. Peamine on sisu. Viis lehekülge, punkt punkti haaval spordirahva unistusi... Mõned nopped.

• Eluks vajalike põhioskuste (näiteks ujumine, jalgrattasõit, suusatamine, orienteerumine, pallimäng, matkamine) hindamise aluste uuendamine, igakülgse õpetamise juurutamine, sh tunniväliselt.

• Laste ja noorte huvitegevuse toetussüsteemi loomine ja juurutamine.

• Laste ja noorte igakülgne kaasamine sportlikku tegevusse eeldustega noorte märkamiseks, sportliku valiku ja edasiarendamise süsteemi loomine meisterlikkusele orienteeritud treeningrühmade kaudu.

• Soodsama keskkonna ja õigusruumi kujundamine ettevõtetele saavutusspordi toetamiseks.

• Spordivaldkonna teadus-arendustegevuste planeerimine ja rakendamine.

Kõik on niisiis kena ja tore, kuid paber kannatab kõike. Vahva, kui on kirjas, et tuleb luua ja juurutada huvitegevuse toetussüsteem, mille praegune valitsus kõrvale heitis, aga kes seda teeb?

Arengukava koordinaator, EOK asepresident Toomas Tõnise selgitas, et tegu on alusdokumendiga, mida veel muudetakse ja täiendatakse, kuulates asjaomaste ehk Eesti spordirahva arvamusi, ning saadetakse siis riigikokku. Riigikogu koostab veelgi üldsõnalisema visioonidokumendi – paneb paika prioriteedid ja arengusuunad – ning saadab valitsusse. Valitsus peaks lõpuks kinnitama arengukava kindlaks perioodiks, koostab rakendusplaanid ja tagab rahalise katte.

«Meie loodud dokumendi eesmärk pole piltlikult väljendudes kaevata kokkulepitud pikkusega kraavi, vaid panna otsustajad aru saama kraavi kaevamise vajadusest,» tõdes Tõnise. «Me ei taha kasvatada rohkem vehklejaid meistersportlasi, hoopis muuta ühiskonda tervemaks ja elujõulisemaks. Arengustrateegias on palju punkte, millest igaüks peab saama konkreetse jätku, arengukava – millal, kuidas, milliste vahenditega.»

Tõnise toob näite kooli kehalisest kasvatusest, mida tuleks muuta, ja loodab, et haridusministeerium on samal meelel. «Kaarel Zilmer ütles spordikongressil: me ei taha dresseerivat kehalise tundi, vaid tundi, kus toimuks liikumisõpetus. Kus lapsed õpiksid pühendunud inimeste käe all spordialadega tegelema ja jätkaksid seda ka väljaspool kooli. Strateegiliste oskuste – ujumise, suusatamise orienteerumise – omandamine on maailmas ja ka meie jaoks prioriteet number üks, mitte aga üle kitse hüppamine või paigalt kaugushüppe normide täitmine.»

Niisiis peaks Tõnise arvates praegune riigikogu koosseis kinnitama visioonidokumendi ja järgmine valitsus Eesti sporti ja sellega ka rahva tervist arendama hakkama. «Kui me ei suuda valitsuskoridore mõistma panna, et sport ei ole asi iseeneses, vaid sportimise kaudu on võimalik mõjutada eestimaalaste heaolu, oleme teinud tühja tööd ning äärmiselt pettunud.»

Klubidest ja spordiinstituudist

Kristjan Port , üks arengukava koostajatest, andis vastuse kahele põletavale küsimusele.

Kas Eesti sport hakkab edaspidigi põhinema klubide süsteemil?

Jah, aga mitte praegusel moel. Väiksed klubid ei tule toime – nad ei kasuta raha otstarbekalt, vaid suur osa kulub nii-öelda auto liisimisele –, suured küll. Seega tuleb väikestel klubidel ühineda. Siis oleks olemas sisekontroll, laps saab vajadusel alade vahel liikuda – treenerid ei hoia teda kinni – ja klubi muutuks atraktiivseks nii omavalitsusele kui sponsoritele. Väiksemates kohtades peaksid klubid tegema koostööd kooli ja/või vallaga.

Kas Eestisse tuleb spordiinstituut?

Ilmselt mitte, sest see pole tõhus. Meie tippatleedid lähevad ise välismaale, tõmbekeskustesse, kus on tingimused – baasid ja treenerid. Sporditeadus tuleb pigem tuua siia, ise me seda teha ei suuda. Eriti praegu, kus hea teadlane on see, kes avaldab artikleid, mitte see, kes paneb sportlase kaugemale hüppama.

Iseenesest on meil sporditeadlaste ressurss olemas, kuid üks töötab Rootsis, teine-kolmas mujal piiri taga. Kas tasub luua Eestisse institutsioon, kuhu nad kokku tuua? Ja kas me suudame neid kodus hoida? See on poliitiline küsimus ja vajab riiklikku finantseerimist.