Cassandra Krass: naine ja relv sobivad kenasti kokku

Cassandra Krass võttis Kadriorus treeneri toodud püssi – tal endal puudub veel relvakandmisluba – kätte vaid poseerimiseks.

FOTO: Mihkel Maripuu

17-aastasest piigast sai Eesti esimene tiitlivõistlustel osalenud naisjahilaskur. MMi 14. koht üllatas teda ja teistelegi.

Teinekord tundub, et saatus juhibki inimesi. Paljude sündmuste kokkulangemise tulemusel jõudis Cassandra Krass jahilaskmise juurde ning poolteist aastat hiljem MMile, kus sai juunioride arvestuses 14. koha. «Jahilaskmine on Cassandra jaoks loodud ja Cassandra jahilaskmise jaoks,» kinnitas tema treener, kahel olümpial käinud Urmas Saaliste lootusrikkalt.

Iseenesest ei oleks Krassi tulemuses midagi märkimisväärset, kui ta poleks esimene naisjahilaskja tiitlivõistlustel (mis teeb 17-aastasest neiust ajaloolise isiku) ning jõudnud nõnda kõrgele äärmiselt lühikese ajaga. Ent kui partnerlus on ideaalne – «Jahilaskmine on just täpselt minu ala,» õhkab Krass –, võib liigutada mägesid (või purustada taldrikuid, nagu kaevikrajal asjad käivad).

Alustades teineteiseleidmise imepärast lugu algusest, siis...

Esiteks sai Krass pärast kaheksat aastat karatetreeninguid vigastada ja tuli leida teine spordiala. «Karate ei riivanud mu hinge nii nagu jahilaskmine, küll aga kasvatas iseloomu ja enesekindlust. Tegin seda ala puhtalt spordi pärast, võistlesin harva. Ei ole vägivaldne tüüp, kaklema väga ei kipu.»

Teiseks sattus tuttava juures kätte õhupüss, millega sai purkide pihta pisut märki lastud. Purgid kukkusid üllatavalt tihti, mispeale helistas isa heale tuttavale Saalistele, et äkki saaks tütar jahilaskmist proovida. «Pole kunagi pauku ja püssi kartnud, ka puudub mul eelarvamus, et relv ja naine ei sobi kokku. Sobivad. Jahilaskmine on nii minulik ala. Pisik tuli kohe külge.»

Kolmandaks sai Krass kätte jahipüssi ning Saaliste väitel oli hetkega selge, et see neiu ja jahipüss on üks tervik: «Ta laskmisasend oli hoobilt loomulik. Alustasime muidugi ettevaatlikult – esmalt seisvad märgid, siis aeglaselt lendavad... Cassandra on andekas, kohusetundlik, sihikindel ja mida kõike veel. Ühesõnaga treeneri unistus.»

Tulemusi ei tulnud kaua ­oodata. Kuna Eesti jahilaskmises naistele eraldi arvestust ei peeta, pidi Krass koduse juunioride meistritiitli võitmiseks noormeestele tuule alla tegema. Tegigi.

Ja siis MM. Võimas isiklik rekord – 64 tabatud märki, 11 möödalasku – ning 14. koht. «Ilus ja õnnelik päev. Naeratus oli näol kõrvast kõrvani,» meenutab Krass. «Üllatasin ennast ja teisi. Jah, treeningul olin küll märkidele nõnda hästi pihta saanud, kuid mitte võistlustel. Samas... Kui annad endast kõik – ja ma andsin, valmistusin MMiks terve suve, kasvatasin närve tugevaks –, siis tuleb ka tulemus ning pühendumus lisab sellele õige vääringu.»   

Krass hoiab jalad kindlalt maapinnal. Ta polevat isegi unes näinud, kuidas olümpiavõitjana käed taeva poole tõstab. «Ma ei mõtle veel suurelt ega kujuta ette, kaugele võiksin jõuda, sest olen alaga tegelenud lühikest aega. Praegu töötan enese kallal, üritan saada isiklikke võite. Jahilaskmine on hoopis teistsugune maailm, kuhu sisenesin alles äsja ja millest proovin tasapisi aru saada. See maailm on... Ma ei oska kõike sõnadessegi panna. Üks on selge, tahan jahilaskmisega tegeleda palju-palju ja kaua-kaua. Saalistegi ütleb, et kuni 30. eluaastani korjatakse eelkõige kogemusi, alles siis võib loota tulemusi.»

Juttu jahilaskmisest jätkub kauemaks. Krass räägib, kuidas MMi esimese seeria alguses oli pulss nii laes ja käed värisesid, et ei saa padrunitki rauda, kuid ülevoolav adrenaliin tegi käe lõpuks kindlaks ning nägemise teravamaks.

Räägib, kuidas ta juba oskab keskenduda pärast eksimust järgmisele lasule: «Varem pildusin padrunikesti ja kirusin, nüüd saan aru, et möödalaske tuleb ikka ette, aga kui endast välja lähed, jäädki mööda laskma.»

Räägib, kuidas sooviks kooli medaliga – «Hõbe on veel võimalik.» – lõpetada ja siis ülikooli minna, sest haridus on esmane. Esialgu.  

Muide, Krassil puudub relvaluba, sest ta pole piisavalt vana: «Tuleva aasta veebruaris, kui 18 saan, teen ka loa. Päris jahile minna? Saaliste on kutsunud küll. Eks ühel hetkel lähengi, saan kogemuse võrra rikkamaks.»   

• • •

Lõpetuseks tuleb tunnistada, et kohati jääb mulje, nagu polekski tänapäeva noorus lõplikult hukas. Kui saab noore inimesega, kes eelistab raamatuid telerile, arutada ulmekirjanduse kultusteose «Metro 2030» äraspidist lõpplahendust või vaimsete spordialade psühholoogilisi aspekte, ei tundu tulevik enam nii tume.

Ulmest, koerast ja New Yorgist

Postimees pani Cassandra Krassi valikute ette. Siinkohal tema eelistused.

Raamat või teler?

Raamat muidugi! Loen tõesti palju. Peamiselt ulmet, ka klassikalist à la Isaac Asimov.

Kass või koer?

Koer. Keda mul ei ole. Tahaks võtta, aga vanemad mitte. Küsivad, kes loomaga tegeleb, kui lapsed pidevalt koolis ja trennis.

Korvpall või jalgpall?

Jalgpall. Käisin trenniski. Korvpalli ei saa ma millegipärast kuidagi korvi, jalgpall seevastu läheb lõpuks väravasse küll.

Kevad või sügis?

Kevad. Ilus aastaaeg, lõhnab suvevaheaja järele.

Lara Croft või Lumivalgeke?

Lara Croft. Eks ma mängi ka arvutimänge päris korralikult, aga loen siiski rohkem.

New York või Lapimaa?

New York. Olen linnainimene, kuigi looduses on samuti kena. Aias meeldib jalutada, aeda rohida paraku mitte.

Cassandra Krass

•    Sündinud 2. veebruaril 1997 Tallinnas

•    Amet: Tallinna 21. kooli 11. klassi õpilane

•    Pikkus ja kaal: 166 cm ja 56 kilo

•    Jahilaskmisala: kaevikrada

•    Treener: Urmas Saaliste

•    Juhtsilm: parem

•    Püss: Perazzi

•    Tulemused Eestis: Eesti meister ja karikavõitja juunioride klassis meeste ja naiste ühises arvestuses

•    Tulemus MMil: 14. koht

Tagasi üles