Ajalugu teinud Petter Solberg jätkab unistuste täitmist

Nädalavahetusel Itaalias Franciacortas rallikrossi esimese ametliku MM-tiitli kindlustanud Petter Solberg tegi ühtlasi autospordiajalugu – norralasest sai esimene mees, kes on Rahvusvahelise Autoliidu (FIA) poolt tunnustatud võistlussarjades kahel alal maailmameistriks tulnud.

«Võit pole veel õieti kohale jõudnud – üks unistus täitus!» lausus Solberg pärast finaalsõitu, kus ta ei teeninud küll võitu, kuid kogus piisavalt punkte, nii et kaks etappi enne hooaja lõppu ükski konkurent teda enam püüda ei saa. «Kui rallisõiduga lõpetasin, ei teadnud ma, mida teha. Siis võttis IMG aga rallikrossisarja üle ja tõstis selle uskumatule uuele tasemele. Seega tundus rallikrossi minek õige valik,» lausus Solberg, kes alustas teed tippu 19-aastasena Norra rallikrossisarja võites.

Vanemate eeskujul autospordi juurde jõudnud Solberg pääses 1998. aastal juba esimest korda ka MM-etappidele ning 2003. aastal tuli esimese norralasena Subarul maailmameistriks. Kümme aastat hiljem sai tema rallikarjäär läbi – tehasetiimides kohta ei leidunud ning oma kulu ja kirjadega tagumiste punktikohtade nimel võitlemine Solbergi ei paelunud. Päästerõngaks osutunud rallikrossis tuli lisaks sõitmisele ka oma tiim üles ehitada, kuid seda tegi Solberg rõõmuga.

Kihutab enda ja teiste lõbuks

«Ma ei saanud lihtsalt loobuda. See pole minu moodi. Ei ole ju? Kes mind teavad, mõistavad seda otsekohe!» muigas Solberg kodumaisele päevalehele Verdens Gang antud intervjuus. Karjääri jooksul vahetu suhtlejana silma torganud ja alati lõbusa moega Solberg teenis fännidelt kiirelt hüüdnime Mr Hollywood ning on seda auga kandnud terve karjääri jooksul – norralane mõistab pakkuda ühtaegu rõõmu publikule ja sõita samas eelkõige enda lõbuks.

Ka rallikrossi juures hindab Solberg just vaatemängulisust. «Muidugi igatsen ma rallisõitu, aga teinekord tuleb elus edasi liikuda. Ralli on mul veres, kuid mõistan, et rallikross on televisioonisõbralikum ja püüab rohkem noori vaatajaid,» on ta ühes varasemas intervjuus märkinud.

Aftenposteni sõnul teenis Solberg parimatel päevadel rallit sõites hooajaga 60 miljonit Norra krooni (üle seitsme miljoni euro), kuid nüüd on ise kulutanud tiimi püstipanekule umbes 30 miljonit krooni. «Praegu on meil tiimis 20 inimest, Subarus oli 250,» märkis ta ise. Raha Solbergi aga ei huvita. «Ma olen lihtsalt õnnelik. Esimene võit on muidugi alati kõige vägevam, aga ehitada kõik nullist üles – auto, tiim… see on midagi erilist,» lausus ta tiitlivõidu järel.

Võidusõitjate perekond

Võidusõidugeen on kogu Solbergide perekonna DNA lahutamatu osa. Tema naine Pernilla on tiimi mänedžer, kuid abikaasa võiduhetke tunnistajana Pernilla Itaalias viibida ta ei saanud, vaid oli hoopis kodumaal – põhjuseks Solbergide 13-aastane poeg Oliver, kes kindlustas päev enne isa triumfi Norra meistritiitli minibagide klassis. Novembris 40-aastaseks saav Solberg seenior ei kavatse siiski veel niipea pojale trooni vabaks teha. «Esmalt keskendun kahele viimasele MM-etapile. Siis ootavad aga kodus ees ülejäänud täitmata unistused,» sõnas Solberg, kes on varasemates intervjuudes lubanud ette võtta ka näiteks Dakari ralli.

FIA egiidi all korraldatud autospordivõistlustel on Solberg tõepoolest esimene, kes suutnud kahes eri sarjas ametlikuks maailmameistriks tulla, kuid loomulikult peab ka arvestama, et rallikrossis jagati MM-tiitlit tänavu alles esmakordselt. Kui vormel-1 sarjas hakati maailmameistrit selgitama esimest korda 1950. aastal, siis näiteks sportautodel võisteldi aastatel 1951-81 küll MM-tiitli nimel, see läks aga tiimidele, mitte sõitjatele. Autoralli MM-sari sündis praeguse nime all 1973. aastal, turismiautodel jagati tiitlit aga vaid korra 1987. aastal, enne kui sari 2005. aastal püsivaks muutus.

Surtees – löömatu nii kahel kui ka neljal rattal

Mehi, kes suutnud minevikus edukalt (või ka vähem edukalt) proovida karjääri jooksul mitut ala, on aga mõistagi teisigi. Neist kahtlemata silmapaistvaim on John Surtees – ainus mees, kes tulnud esmalt neli korda maailmameistriks kahel rattal (1956, 1958, 1959 ja 1960) ning seejärel ka neljal rattal, kerkides 1964. aastal vormel-1 sarja võitjaks. Mõistagi on tänaseks 80-aastane Surtees elu jooksul korduvalt kihutanud ka sportautodel ning samasuguseid mehi, kes vormeliroolist kereautodele üle kolinud, on tänaselgi päeval maailma ringradadel palju võistlemas – rääkimata võidusõidu kunagistest kuldaegadest, mil enamik tippmehi sõitis võidu kõigega, mis kiirelt liikus.

Legendaarse Le Mansi pikamaasõidu kõigi aegade edukaim on küll kaheksa võiduga taanlane Tom Kristensen, ent tema järel hoiab kuue võiduga jätkuvalt teist kohta 1970ndatel ja 80ndatel hiilanud Jacky Ickx. Enne sportautodele siirdumist sai belglane vormel-1 sarjas kaheksa etapivõitu ja jõudis kokku 25 korda poodiumile, lõpetades nii 1969. kui ka 1970. aastal hooaja teise kohaga. 1983. aastal hiilgas Ickx juba Aafrika kõrbetes, võites ränkraske Dakari ralli. Lisaks on ta kroonitud Põhja-Ameerika maineka Can-Am sportautosarja meistriks, 1977. aastal tuli Ickx aga koos Allan Moffattiga Austraalia nimekaima võidusõidu, Bathursti 1000 km sõidu võitjaks. Seejuures näitas esmakordselt võimsa Ford Falconi roolis istunud ja samuti esmakordselt nõudlikul Mount Panorama ringrajal kihutanud Ickx juba paaripäevase treeningu järel paremaid aegu kui aastaid auto, raja ja sarjaga tuttavad võidusõitjad.

Loebist lõpuks ometi ees

Ent kui rääkida meestest, kes kruusateed asfaldi vastu vahetanud, siis 11 hooaega järjest ralli MM-sarjas esikuuikusse jõudnud Solbergi jaoks oli kindlasti magus Sebastien Loebi edestamine. 2004. ja 2005. aastal just Solbergi ees autoralli maailmameistriks kroonitud ning ka järgmisel seitsmel aastal rallirajal löömatuks jäänud prantslane läks tänavu sinilindu püüdma WTCC-sarjas, kus jagatakse samuti ametlikku MM-tiitlit.

Hooaeg pole siiski Loebi jaoks loodetud eduga kulgenud, sest ehkki ülivõimsalt sarja valitsevad Citroënid on võtnud 14 sõidetud võistlussõidul 13 võitu, hoiab hooaja üldtabelis esikohta hoopis argentiinlane Jose Maria Lopez. Algselt tiimi kolmandaks sõitjaks palgatud üllatusmees edestab 60 punktiga neljakordset WTCC-sarja meistrit Yvan Mullerit ja 97 punktiga Loebi.

Prantslane on siiski kahtlemata üks meie aja ja ehk koguni kõigi aegade mitmekülgsemaid sõitjad, sest lisaks rekordilisele üheksale järjestikusele ralli MM-tiitlile on tal veel ette näidata teine koht Le Mansi ööpäevasõidult ning mullusest täishooajast ka neljas koht FIA sportautode GT-sarjast. Samuti on ta korduvalt testinud Renault’ ja Toro Rosso vormel-1 autot ning oli 2009. aastal väga lähedal võistlusdebüüdi tegemisele, kuid ei saanud viimasel hetkel siiski FIAlt vajalikku superlitsentsi.

Mullu võitis Loeb aga võimsa rajarekordiga legendaarse Pikes Peaki mäkketõusuvõistluse. Loebi ja Solbergi kokkupuutepunktid ulatuvad seejuures koguni meeste eraellu, sest nii Pernilla Solbergile kui ka Séverine Loebile pole ralliautos istumine võõras – esimene on nooruspõlves olnud üks maailma paremaid naissõitjaid, teine loeb aga tänaseni nii mõnelgi võistlusel abikaasale kõrvalistmel kaarti.

Loebile vastupidise tee ringrajalt kruusale on viimastel aastatel ette võtnud nii Robert Kubica kui ka Kimi Räikkönen. Poolaka rõõmu rallisõidust kahandas 2011. aasta veebruaris Ronde di Andora rallil toimunud ränk avarii, mille järel arstid suutsid vaevu tema käe amputeerimisest päästa. Vormel-1 auto rool ei istu Kubica seetõttu enam ilmselt kunagi ning tõele au andes pole kuigi hiilgavad olnud ka tema edasised etteasted ralli MM-sarjas – kiirust küll jagub, kuid tõsiseid probleeme on teel püsimisega.

Kuigi edukas polnud ka 2007. aasta vormel-1 sarja maailmameistri Kimi Räikköneni rallikarjäär. 2010. ja 2011. aastal MM-sarjas osalenud soomlane ei suutnud kummalgi hooajal enamat üldtabeli kümnendast kohast. 2011. aastal proovis Räikkönen kätt ka NASCARi sarjas, kuid naasis 2012. aastal Lotuse roolis vormel-1 sarja, kus kihutab tänaseni.

Kiired ameeriklased

Eri sarjades sõitnud meestest väärivad kindlasti veel märkimist ameeriklased Mario Andretti ja Dan Gurney – ainsad, kes suutnud võita etapi nii vormel-1 sarjas, IndyCaris, sportautode MM-sarjas kui ka NASCARis. 1978. aastal vormel-1 maailmameistriks kroonitud Andretti nimele kuulub lisaks ainulaadne saavutus – ta on võitnud nii vormel-1 MM-tiitli, Indianapolise 500 miili sõidu kui ka Daytona 500 miili sõidu.

Kui enamik viimastel aastatel USAst vormel-1 sarja siirdunud sõitjaid on siinpool ookeani pigem põrunud, siis üheks erandiks on Juan Pablo Montoya. Kolumbialane ei võitnud aastatel 2001-2006 küll vormel-1 meistritiitlit, ent noppis siiski seitse etapivõitu ja sai kahel korral MM-sarja üldarvestuses kolmanda koha. Lisaks on tema kontol nii Indianapolise 500 miili sõidu võit, CART-sarja tiitel kui ka etapivõit NASCARist.

Robby Gordoni nimi ei pruugi paljudele eurooplastele suurt öelda, kuid mainimist väärib selle loo kontekstis temagi. Viimastel aastatel Dakari kõrberallil edu jahtinud, ent seni vaid katsevõitudega piirduma pidanud Gordon alustas karjääri off-road-autodel, võites muuhulgas korduvalt ka maineka Baja võidukihutamise. Seejärel siirdus ta NASCARi ja võitis etappe nii seal kui ka CART-vormelisarjas.

Ehe, kiire ja erutav – tagasi juurte juurde

Rallikrossi MM-sarjas on tänavu lisaks Solbergile kuulsamatest nimedest veel kaasa teinud Jacques Villeneuve, Itaalia etapil startis kohalik autorallitäht Gigi Galli ning sahistatud on ka Valentino Rossi, David Coulthardi ja Loebi võimalikust osalemisest. «Paljud võidusõitjad tunnevad puudust kirglikust ja ehedast võidusõiduemotsioonist, mida rallikross pakub. Siin ei üritata autosid teha aeglasemaks, vaid kiiremaks,» selgitas 1995. aastal CART-sarja meistriks tulnud ja vaid kaks aastat hiljem vormel-1 maailmameistriks kroonitud Villeneuve hooaja keskel ajakirjale Top Gear antud intervjuus.

MM-sarja staatuses näeb ta siiski ka ohte. «FIAga tuleb raha ja rahaga kaasneb poliitika. Ning poliitikat ma vihkan. Vaadake kas või vormel-1 sarja,» märkis Villeneuve. «Kõik sõitjad teevad näo, et armastavad üksteist, mis on muidugi vale. Kõik peab olema poliitiliselt korrektne, et sponsorid rahul oleksid, ja kõik toimuv meenutab ettevalmistatud kõnet. Peame vaatama, et rallikrossis sama ei juhtuks, sest see võib kõik hävitada,» manitses ta.

Seni on Villeneuve aga oma uue avastusega rahul, lubades kihutada sarjas kas või 20 aastat. «Rallikrossi autod on seadistatud sõitja liigutustele reageerima. Puhtalt tippkiiruse poolest ei ole nad nii vägevad. Aga lummav on see, millise kiirusega kõik rajal toimub. Seda, mis on õige, tunned läbi püksitagumiku ja läbi selle, mis sul kõrvade vahel on,» lisas kanadalane.

«Just seda ma vormel-1 sarja juures armastasin, aga siis see kadus. Vormel-1 karjääri lõpupäevil öeldi mulle, et ole vait ja sõida. Vihkasin seda. Rallikross märgib tagasi juurte juurde pöördumist. See on ehe, kiire ja erutav. Mujal võetakse autodel hobujõude vähemaks – miks küll peaks keegi tahtma nii teha?» imestas Villeneuve. «Siin keeratakse aga jõudu aina juurde. Rallikross meenutab pea peale pööratud tänapäevast võidusõidumaailma. Ja just nii peaksidki asjad käima. Hullumeelselt!»