Iljuštšenko tundis rekordivormi

Anna Iljuštšenko Foto: Mihkel Maripuu

«Lõpuks ometi! Olen veidike kasvanud – esimest korda hüppasin tiitlivõistlustel üle 1.90 ning esimest korda jõudsin lõppvõistlusele,» olid Anna Iljuštšenko esimesed sõnad, kui ta pärast Barcelona EMil kõrgushüppe lõppvõistlusele jõudmist ajakirjanike ette astus.

Nääpsuke Iljuštšenko töötas eelvõistlusel ülima enesekindlusega. Tal ebaõnnestus vaid üks katse – esimene üritus kõrgusel 1.90. Kvalifikatsiooninorm 1.92 alistus aga kohe esimese hüppega.

Enesetunne olnud koguni nii hea, et hüppeid jätkates oleks ta ilmselt viinud Eesti rekordi uuele tasemele. «Pärast seda, kui ületasin 1.87, mõtlesin rekordile, kuid kõrgemale ei saanud ju latti panna,» nentis Iljuštšenko ning märkis, et pole kunagi varem pidanud kolm päeva kestval tiitlivõistlusel osalema. Täna on kõrgushüppajatel puhkepäev, medaliheitlus läheb lahti pühapäeval.

Kuigi Iljuštšenko sõnul möödus võistluseelne õhtu rahulikult, näitasid märgid, et ta oli närvis. Äratus oli plaanitud hommikul kella seitsmeks, ent piiga ärkas juba pool tundi varem.

Juba enne kuut oli üleval tema treener, 82-aastane Martin Kutman. «Närveerisin päris kõvasti,» tunnistas ta. «Olen treeninud paljusid õpilasi ning nende hulgas oli väga häid sportlasi, kuid Anna pääs EMi lõppvõistlusele on parim saavutus.»

Treeneri hinnangul pandi edule alus Käärikul korraldatud treeningulaagris. Vanahärra sõnul oli sellel teemal õpilasega ka pisut piikide murdmist – kas sinna ikka on vaja sõita või mitte.

Lõpuks jäi ikkagi treeneri soov peale. «Olen arvamusel, et Käärikul harjutades lööb välja sportlase positiivne pool,» märkis Kutman. «Staadion on seal küll vilets, kuid saime ikkagi korralikult harjutada, saunatada ja Anna üles putitada. Usun, et see kõik aitas.»

Ilmselt oli vanameistril õigus, kuid Iljuštšenko sai vaimset tuge ka tribüünil võistlust jälginud poiss-sõbralt ning just treeneri kohalolekust. Lisaks kiitis ta Mondo rajakatet. «See on mulle elati hästi sobinud, rada kohe viskab mind üles,» rääkis ta. «Sellel rajal ei pea ma nii kiiresti jooksma. Vastupidi, kui hakkasin liiga kiirelt liikuma, tuligi ebaõnnestumine.»  

EMi lõppvõistlusele pääsemine on Iljuštšenko karjääris küll väga eriline saavutus, ent see pole sugugi ta selle suve tipphetk. Tartu Ülikoolis hambaarstiks õppiva neiu jaoks oli kõige olulisem jõuda õpingutega järgmisele tasemele.