Isegi Kanterile käis Eesti kergejõustiku päästmine üle jõu

Medal on läinud – 66.20 ei andnud Pekingi olümpiavõitjale Gerd Kanterile neljandast kohast enamat. Foto: Mihkel Maripuu

Viis suve järjest oli Gerd Kanter võitnud tiitlivõistlustelt kulda ja karda, kuuendal suvel ilus seeria katkes. Olümpiavõitja ja eksmaailmameister heitis Barcelona EMi kettaheite lõppvõistlusel 66.20, kuid see ei andnud enamat neljandast kohast.

«Tulemus ja koht iseloomustavad kogu tänavust hooaega,» sõnas Kanter, kelle nägu väljendas ilmselget ja sügavat pettumust. Jah, vähemalt sõnades ei asetanud ta end ka enne võistlust soosikuks, kuid maailma hooaja edetabelijuhina oli ta ilmselt võimeline medaliheitlusesse sekkuma. «Olen teinud üksikuid sähvatusi, kuid tavapärast kindlust pole olnud,» nentis ta.
Olnuks veel paar heitevooru...

Võimalik, et just heitlikult kulgenud hooajast tingitud kindluse puudumine maksiski Kanterile kätte. Ta heited muutusid võistluse käigus üha paremaks, ent lõpuks jäi teda pronksi võitnud ungarlasest Robert Fazekasest lahutama vaid 23 sentimeetrit. Võitja, poolakas Piotr Malachowski ja hõbeda saanud sakslane Robert Harting olid eile klass omaette.

«Võistluse käiku vaadates oli tunne, et suudan vähemalt kolmanda koha ära võtta. Olnuks veel paar heitevooru, saanuks ma sellega hakkama,» mõtiskles Kanter. «Tegelikult olid kaks heidet juba päris õige kõrgusega, kuid edasiliikumise asemel keerasin end heite ajal üle. Õige liigutuse leidmine nõuab mul kahjuks liiga palju katseid.» Kanter lisas, et enesetunde järgi võinuks ketas lennata 68 meetri kanti.

Vaatamata medalita jäämisele ei hinnanud Kanter eilset võistlust oma viimaste aastate suurimaks pettumuseks. «Mullu Berliini MMil pronksile jäädes oli pettumus isegi suurem – sain seal nagu kaikaga vastu pead,» meenutas ta. «Kuid tagantjärgi mõeldes sain ma toona vähemalt mingi medali, täna on aga ainult tühjad pihud.»

Võistluse eel rääkis Kanter, et kui kõik läheb hästi, kavatseb ta tänavuse mudeli järgi valmistuda ka Londoni olümpiaks. Nüüd tuleb aga ilmselt mõelda, kuidas edasi minna. «Oleme otsingutel ning on selge, et viimasel viiel aastal kasutatud mudelit tuleb veidike muuta,» tunnistas ta.

Kuid tegelikult toimus muutus juba tänavu. Varasematel aastatel fanaatilise ja mõnikord koguni mõõdutundetu harjutajana tuntud mees puhkas varasemast rohkem. Kuid nagu tulemused näitasid, polnud sellest veel abi. 

Kanter oli viimane lootus, kes pidi päästma Eesti kergejõustikukoondise. Paraku on tegelikkus karm – esimest korda pärast 1999. aasta MMi jäi Eesti tiitlivõistlustelt medalita. Ka toona peeti jõuproov Hispaanias Sevilla kuumuses.

«Hispaania pole Eesti kergejõustiklastele kuigi hea paik,» tõdes Kanter. «Õnneks on tuleval aastal MM Aasias ning seal on mul alati läinud väga hästi.» Tuli ju Kanter Jaapanis Osakas maailmameistriks ning Hiinas Pekingis olümpiavõitjaks. 

Polnud õnne ja polnud mees
Teise eestlasena kettaheite lõppvõistlusele pääsenud Märt Is­rael ei suutnud täita oma eesmärki ega pääsenud kaheksa finalisti hulka. 62.59 andis üheksanda koha.

«Täna polnud mul õnne ja ega ma polnud ise ka piisavalt mees,» tõdes tänavu stabiilsuses pika sammu edasi teinud kettaheitja. «Pärast esimest ebaõnnestunud katset tuli hinge värelus sisse.»
Proovikatsetel heitis Israel lõdvalt ja rahulikult ning ketas lendas korralikult.

Esimene ebaõnnestunud heide lõi aga kaardid tema jaoks segamini. «Lootsin siin heita 65 või 66 meetrit,» kinnitas ta. Lõpptulemused näitasid, et see lubanuks sekkuda kolmanda-neljanda koha heitlusesse.