Jaan Martinson: epeenaiskonna nõrkus võib peituda liikmete tugevuses

Jaan Martinson Foto: Tiina Kõrtsini / Õhtuleht

Eesti naisvehklemine on kõva, ent tugevus võib osutuda nõrkuseks. Naiskond – Irina Embrich, Julia Beljajeva, Erika Kirpu ja Kristina Kuusk – on aastatega end sisse töötanud, tulnud Euroopa meistriks, võitnud MMilt hõbeda ja pronksi, kuid nüüd ihkavad täiskasvanute sekka jõudnud juunioride maailmameister Katrina Lehis ja vigastusest paranenud Nelli Paju end nelikusse murda. Konkurents on tore, ent uued tulijad, olgu nad individuaalselt nii kõvad kui tahes, ei pruugi naiskonda tugevamaks teha.  

Kahe nädala pärast, hooaja esimesel MK-etapil, alustab epeenaiskond võitlust koha eest päikese all ehk jahti Rio de Janeiro olümpiapiletitele. Olümpiapunkte, tõsi, hakatakse jagama tulevast sügisest, kuid tänavu tuleb kerkida edetabelis võimalikult kõrgele, et saaks otsustavatel turniiridel parema asetuse. Edetabel lüüakse lukku kevadel 2016 ning naiskond pääseb Riosse juhul, kui on maailmas viie-kuue seas. Kui pole, võib üks-kaks meie vehklejat jõuda olümpiale individuaalse reitingu või valikturniiri kaudu.

Eesti epeenaiskonna koostamisel on kehtestatud kindlad reeglid: koduse edetabeli kaks parimat on automaatselt nelja seas, kaks valib peatreener Kaido Kaaberma. Praegu pole muret, medalinelik on ka edetabelis ees, kuid äsja Eesti karikavõistlused võitnud Paju ja kolmandaks tulnud Lehis hingavad tihedalt kuklasse. Mõlemad vehklevad ka Legano MK-etapil ning võivad edu korral järjestuse segi pöörata.

Embrich, naiskonna liider, kirjeldas mõni aeg tagasi probleeme, mis võivad uute tulijatega seoses tekkida: «Konkurents on ühest küljest hea, kuid teisalt võib lõhkuda meie võiduka tiimi. Halb, kui naiskonna liikmed pidevalt vahetuma hakkavad. Halb on seegi, kui on vahetuse võimalus. Ei usu, et me omavahel kisklema läheme, kuid tekkida võivad liigsed pinged, mis rikuvad naiskonna ühtset hinge ja hingamist.»

Paar kuud tagasi MMil individuaalse pronksi võitnud Kirpu selgitas naiskonna omavahelist keemiat: «Kulub aega, et koostöö toimima hakkaks. Tuleb teada, kuidas üks või teine vastavas olukorras vehkleb või käitub. Asjad ei käi nii, et saabub tugev vehkleja ning naiskond muutub kohe kõvemaks.»

Embrich tõi näiteks sakslannad, kellest viis mahuvad maailma edetabelis poolesaja sekka. Liider Britta Heidemanni auhinnakapis säravad kuld ja hõbe nii olümpialt kui ka MMilt ja EMilt. Monika Sozanka on EMi pronks ja pääsenud MK-etappidel 14 korda poodiumile, Imke Duplitzer kahekordne Euroopa meister. Paraku pole sakslannad viimase kolme aasta jooksul jõudnud naiskonnaga tiitlivõistlustel poolfinaaligi. Keemia lihtsalt ei toimi.

Ja veel. Londoni olümpiakoht läks epeenaistel selle nahka, et nii mõnigi panustas eelkõige individuaalturniiridele, et nõnda kas mängudele või vähemalt valikturniirile jõuda. «See oli jama jah,» kurjustas Embrich. «Naiskonnaturniiriks oldi vaimult ja kehalt väsinud.»

Nüüd hakkab sama jama taas pihta, sest tiimi pääseb tänu individuaalsetele punktidele. Seega tuleb turniiri esimesel päeval end tühjaks vehelda, eks pärast vaata, mis saab.

Lahendust justkui puuduks, sest Lehisele ja Pajule ei saa öelda: las praegune nelik käib Rios ära, siis tuleb teie aeg. Kes on kõvem, peab saama võimaluse Suudavad nad naiskonnas läbi lüüa, kooslust tugevdada, on kõik korras. Aga kui mitte? Igatahes olümpialt väljajäämine oleks naiskonnale põrumine.