Kristjan Jaak Kangur: alati omad ja toetust väärt

Kristjan Jaak Kangur.

FOTO: Liis Treimann

Eesti jalgpallikoondist ootab pühapäeval ees EM-valiktsükli kõige märgilisema tähendusega kohtumine, kui Tallinnas võõrustatakse jalgpalli sünnimaad Inglismaad. Seitse aastat tagasi esmakordselt Lilleküla staadioni väisanud inglased tulevad Tallinna ülevas ja samas ka üleolevas meeleolus. Pärast võitu Šveitsi ja San Marino üle on isegi saareriigi kvaliteet­ajakirjandus juba leidnud, et sedavõrd nõrgas valikgrupis ei saagi nende tähed piisavalt hästi finaalturniiriks valmistuda.

Suurturniiridel ise järjepanu keskpäraseid tulemusi pakkunud inglaste enesekesksus pole üllatav, vaid pigem seaduspärane – nagu ka kriitika omade aadressil. Piisas sel suvel koondise kapteniks edutatud ründetähel Wayne Rooneyl liigamängus korra rumal punane kaart teenida, kui kohe torgati – kas mees ikka sobib Inglismaa koondise kapteniks? Äkki on tema parimad päevad juba möödas?

Samuti on Rooney pidanud juba aastaid kuulma süüdistusi, nagu ei annaks ta koondisesärki selga tõmmates endast sama palju kui klubi eest mängides. Neljapäeval võõrsil Leedult valusalt lüüa saanud Eesti jalgpallikoondiselt ei oodata küll vastaste põrmustamist, ent mõnes mõttes on neile iga kaotuse järel osaks saav kriitikalaviin sama ebaõiglane kui Rooneyle suunatud etteheited.

Jah, näiteks meie koduses meistriliigas palliva Alo Bärengrubi ja Euroopa absoluutses tipus, Saksamaa kõrgliigas mängiva Ragnar Klavani igapäevase töökeskkonna tasemevahe on jalgpallimaailma mõistes üüratu. Koondise eest panevad mõlemad aga välja kõik, mis neil anda.

Pahameel kergelt sisselastud värava üle, mõnigi kuri sõna sööduga eksinud mängija aadressil – need kibedad suutäied on iga jalgpallisõbra menüü paratamatu osa. Kuid iial ei maksa Eesti koondise särki selga tõmmanud mehi siunata hoiakuga, nagu suhtuksid nad oma kodumaa esindamisse ükskõiksusega.

Eesti koondise eelmine peatreener Tarmo Rüütli armastas mängijatele öelda: «Kutid, nautige!» Sama võimalus on homme kõigil neil, kes tulevad Lillekülla või istuvad teleriekraani ette. Muidugi on Inglismaa homme selge soosik. Kuid milleks võtta endalt vabatahtlikult ära mängueelne elevus ja lootus, et suudame neid üllatada – olgu selle tõenäosus kui tahes pisike.

Või ehk oleme lasknud viimaste aastatega pisut unustusse vajuda teadmisel, kui õnnelikud võime olla, et meil üldse on oma koondis, keda võime pühapäeval toetama minna? Tehkem seda viimast siis eelhoiakuta, kaotust kartmata. Ja tundkem rõõmu, et meil on meie oma sinisärgid, meie oma kapten Klavan ja meie oma Sergei Pareiko, kes lausus ühes hiljutises intervjuus siiralt: «Ma ei hakka varjama – põhjuseks, miks ma 37-aastasena ikka veel tippjalgpalli mängin, on Eesti koondis.»

Tagasi üles