Meistrite liigas võidutsenud Heinla näitas Eesti meeste vägevust

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Rauno Heinla oli kivide tõstmise parim. Pole ime, et Eesti põllud üsna kivivabad on.

FOTO: Mihkel Maripuu

Kaks aastat tagasi «sulas» Rauno Heinla kannakõõlus ära, laupäeval võitis ta rammumeeste Meistrite liiga Tallinna etapi.  

Eestimaa meeste või õigemini Eesti maameeste vägevus on teada, aga et nad nõnda vägevad on... Kaks aastat tagasi «sulas» Rauno Heinla üks kannakõõlus pärast ebaõnnestunud lõikust ära. Seda lihtsalt polnud enam. Arstid kinnitasid, et karjäär on sellega lõppenud, Heinla arvas vastupidist ning on tänaseks, pärast teist järjestikust võitu rammumeeste Meistrite liigas, Tallinna etapil, kerkinud maailma esivägilaseks.

Heinla käel ilutseb ingliskeelne tätoveering, mis tõlkes kõlab: kui sa midagi tahad, siis võitle selle nimel. Deviis käib pigem eelnevate aastate kohta, sest Tallinnas suurt võitlust ei toimunud – Heinla oli ülejäänud seltskonnast peajagu üle, võitis kolm ala kuuest ning kirus, et neljandat ei võitnud. Vaid nädal tagasi sai Heinla esikoha Leedus, samuti ülekaalukalt. Teinuks ta kaasa terve hooaja... Paraku osales Heinla vaid neljal etapil ning sai kirja kaks võitu ja kolmanda koha. Ühesõnaga, võimas!

Öelda, et mõni mees on saatusest suurem, tundub stambina, kuid peegeldab seekord tõde. Kaks aastat tagasi läks ühel võistlusel traktorit lükates Heinla kannakõõlus – nagu mees ütleb: pauguga – pooleks. Läks, siis läks, ikka juhtub, kui inimvõimete piire kompad, küll arstid jala kokku lapivad. Paraku tekkis pärast lõikust infektsioon ning üheksa sentimeetrit kõõlust mädanes või sulas ära. Kannast üleval pool oli lihtsalt auk, sest ka nahk ei kasvanud enam peale.

«Tänu tahtejõule ja kuuele järgnenud operatsioonile sain terveks,» teatas Heinla ja vedas näo naerule. «Arstid ütlesid, et tippsporti ma enam tegema ei hakka, aga näe, teen.»

Eesti rahva spordiala

Eesti sai esmakordselt õiguse korraldada rammumeeste Meistrite liigat – maailma tuntuimat sarja, mida näidatakse Eurospordis – ning valida viis võistlusala kuuest. Oli valik teadlik või alateadlik, kuid kõik alad on maarahvale omased, ajaloolise taustaga.

• Tassimise kolmevõistlus. Esmalt turjal raam (385 kg), siis käes kohvrid (150 kg) ja lõpuks liivakott (125 kg). Pigem siiski maanaise kolmevõistlus: esmalt kaelkookudega veeämbrid tuppa, siis seakartulid ämbritega sulgu ning päeva lõpuks mees kõrtsist õlale ja koju.

Sel alal said külalised rõõmu maitsta, kui mullune tšempion Krzyzstof Radzikowsky ja tänavune liider austerlane Martin Wildauer kiireimaks osutusid. Järgnes Eesti trio Markus Männik, Rauno Heinla ja Lauri Nämi.

• Tõstmise mitmevõistlus. Üles tuli saada raudklots (100 kg), kaks palki (130 ja 180 kg), hantel (95 kg) ja niinimetatud Apolloni kang (185 kg). Ühesõnaga tuli teha maarahva tavapärast kiigeplatsi-sporti, kus rongirattaid, alasit, kive ja sepikojas kokkukeevitatud kange mehelikkuse demonstreerimiseks ja piigade südamete võitmiseks üles upitati. No ei võida võõrad meite külavägilasi, ei võida – Heinla esimene, Nämi teine, kusjuures nemad olid ainsad, kes said sirgetele kätele raskeima kangi.

• Karussell. 320 kilo tuli maast lahti saada ja vedada ringiratast, kaugele jõuab. Ehk siis vaeslapse veskikivi keerutamise maskuliinne variant. Geenid loevad: Heinla esimene, Nämi teine.

• Raskuse eeshoidmine. Ainus Meistrite liiga määratud kohustuslik ala: 30 kilo kaaluvat silindrit tuli ees sirgetel kätel hoida ja hoida ja hoida. Eestlastele see ala ei sobi, sest pole praktiline. Asju tõsta, lükata, tõmmata, seda küll, aga eesmärgipäratult hoida... Heinla sai 8., Nämi 10. koha. «Olen sel alal nõrk jah,» tunnistas Heinla. «Tuleb trenni teha.»

• Kivide tõstmine. Kuus kivipalli, kergeim 100, raskeim 215 kg, tuli nügida platvormile. Taas Eesti ala, sest kuidas see põld ikka puhtaks saab, kui et kivid vankrile ja ära. Veeretamine jäägu Kiire-sugustele. Heinla mõistagi võitis ja kiitis, et viimane, raskeim kivi, oli tema oma. «Lasin trennitegemiseks valmistada. Kui muidu on rammumeeste kivid väikse diameetriga – raud sees ja betoon ümber –, siis see on suur ja graniidist. Teistele harjumatu.»

• Trepp. Kolm raudkohvrit (225, 250 ja 275 kg) tuli üksteise järel astmeid pidi üles vinnata. Ei midagi uut, sest õllevinku, hapukapsatünn ja seakülg tuli ju keldrist tuppa saada. Heinla oli ses harjutuses teine ja kirus: «Pidanuks ka trepil kiireim olema, aga ilmselt tekkis pingelangus – juhtisin ju pikalt ja teadsin, et üldvõit on minu.»

Lõppseis: 1. Heinla 49, 2. Wildauer 44, 3. Radzikowsky 41, 4. Nämi 41, 6. Männik 30.

Tütrest rammunaist ei saa

«Esikoht polnud üllatus. Olin tõsiselt trenni teinud ja tõesti kõva,» teatas Heinla pärast pärgamist, fotosessiooni ja ametlikke usutlusi. «Kaks nädalat tagasi alistasin need mehed Leedus. See, et olin suisa viie punktiga parem, annab enesekindlust. Loodetavasti saan järgmisel aastal rohkem võistlusi ja tiitli pärast heidelda.»

Rauno polnud ainus Heinla, kes sel õhtul võidutses. Tema tütar (tütar!) Marie-Elise – piitspeen, kuid väle – oli parim laste võistluses, kus tuli metallrelsse kanda ja veoki kummi kantida. Isa oli rahul, aga... «Ei-ei, rammunaist temast ei saa. Ta mul hoopis iluvõimleja, treenib kõvasti, viis korda nädalas.»

Tagasi üles