Sergei Zenjov Inglismaal: keelemured, musklimägedest keskkaitsjad ning karm andmine

Sergei Zenjov Blackpooli vormis. Foto: Blackpool FC

Alles hiljuti Inglise kõrgliigaski mänginud Blackpooli komplekteerimine tundus suvel kõrvaltvaatajale keerulisem kui miljonitükilise pusle kokkupanek. Tehtud see sai ning hammasratta üheks mutriks on Eesti jalgpallikoondise edurivimees Sergei Zenjov, kes vahetas Lääne-Ukraina Loode-Inglismaa vastu. Lvivist võttis ta kaasa kõrghariduse ning seitse hooaega kogemust.  Ajakiri Jalka uuris, kas sellest piisab, et Blackpoolis mänguaega teenida?

Viimane eestlane, kes enne sind Inglise esiliigas mängis, oli Tarmo Kink. Kas küsisid temalt nõu?

Jah, muidugi. Kohe helistasin ja küsisin, mida ta teab Blackpoolist ja Inglise esiliigast. Kogu aeg ju räägitakse, et on väga füüsiline jalgpall, ja ma kartsin, et minule päris hästi ei sobi. Tahtsingi tema mõtet teada.

Mis ta ütles?

Ütles, et tase on väga hea. Kui on võimalus, siis peab ikka proovima. Kunagi ei tea, kas sulle sobib või mitte.

Nii et kartsid ka natuke?

Muidugi. Kogu aeg, kuhu ma ka ei läheks, ikka kardan, kas on õige valik või mitte.

Praegu ei saa veel öelda, kas õige või mitte?

Ikka mingid õppetunnid tulevad. Olen aru saanud, et see on väga hea tase. Väga hea jalgpall. Selline jõuline ja kiire, mehed on füüsiliselt väga kõvad.

Hooaja algus vist rahuloluks põhjust ei anna?

Muidugi pole rahul. Võistkonnal pole päris hästi läinud ja ise pole piisavalt palju mänguaega saanud. Arvan, et kõik saab korda. Teeme kõvasti trenni ja võitleme, proovime asjad korda saada. Ise tahaks kogu aeg mängida, kümme minutit pole üldse mingi aeg. Tuled platsile ja siis on juba lõpuvile.

Mul on alati veider vaadata, kui mõni mängija pannakse lisaminutitel platsile.

Sellest ei saa ma üldse aru. Okei, võibolla ajaviitmiseks on hea, aga kui võidad või kaotad 4 : 0 ja siis treener teeb veel mingi vahetuse – üldse ei saa aru. Isegi higiseks ei jõua saada. 

Kas Blackpoolis uuriti ka, mis koht see Eesti on?

Küsiti ikka, kust pärit oled. Ütlesin, et Eestist. Keegi ei hakanud küsima, kus see on. Ju siis teadsid (naerab – toim.). Pigem küsiti, kus enne mängisin. 

Oli sul peale Blackpooli veel kosilasi?

Päris konkreetset varianti, et võiks homme minna, ei olnud. Oli võimalusi, aga need ei sobinud.

Ütlesid kohe Blackpoolile jah?

Kuskil nädala mõtlesin, siis tulin siia kohale. Kogu aeg oli mõte, et võibolla tuleb midagi paremat. Siis aga oli juba käes aeg, et peab trenni hakkama tegema. Mõtlesin, et kui muud ei tule, siis ei tule. Mõtlesin veidi ja võtsin pakkumise vastu.

Nii et tahtsid veel paremasse liigasse?

Kogu aeg tahaks. Iga inimene tahab aina paremat ja paremat. Kui seisad ühel kohal, siis sa ei saa jalgpallurina paremaks saada. Milleks siis üldse mängida?

Võrreldes Ukrainaga on siis tase tugevam?

See on uus tase, ma olen väga rahul. Siin on kõik nii kiire, üldse ei saa palliga mõelda ega peatuda. Väga kiiresti peab mõtlema ja mängima. Peab olema jõuline ja kärme. See on kõige suurem vahe. Ukrainas tundsin end väga hästi, kui siia tulin, sain aru, et see, mis mul on, pole siin tase.

Hetkel on siis sinu jaoks liiga kõrge tase?

Ei taha nii mõelda, aga tuleb lihtsalt tööd teha. Nüüd näeb, mis tööd oli rohkem vaja teha Ukrainas ja mida oli vaja Eestis teha. 

Mis tööd?

Rohkem jõudu on vaja.

Kas Inglise suured keskkaitsjad kollitavad?

Siin on kõvad keskkaitsjad. Meil klubis on üks, kes on West Bromwich Albionist laenuks. 20aastane, aga näeb selline välja, et ma mõtlesin, et on 30! 100 kilo, aga ainult musklid.  

Neli aastat tagasi ütlesid Jalka intervjuus, et “minu inglise keel pole nii hea ja Euroopas oleks ehk keerulisem olnud”. Kuidas praegu keelega lood?

Nende inglise keel on nii raske, et nad ei saa isegi üksteisest aru. Väga palju erinevaid murdeid. Kui ma tulin ja kuulsin inimesi rääkimas, siis ma mõtlesin, et see ei ole inglise keel, et sõnagi ei saa aru. Nüüd üritan rohkem kuulata ja saan paremini aru ka. Proovin, õpin. Igal juhul on inglise keelt vaja. Kui treener (Jose Riga – toim.) räägib, saan kõigest aru. Ta on belglane. Kui inglased räägivad, siis on raske. Nii kiiresti räägivad ka, kogu aeg ütlen, et rääkige aeglasemalt.   

Siis pole vist vutivälist suhtlust ka meeskonnakaaslastega?

Praegu oleks mul nendega raske suhelda. Paar sõna üritan rääkida. Pealegi elab Blackpoolis väga vähe tiimikaaslasi. Kõik elavad kas Manchesteris, Liverpoolis või mujal. Kõik lähevad pärast trenni laiali. 

Oled Manchesteris või Liverpoolis ka käinud juba?

Jah, muidugi. Andres Oper elab ka minust poole tunni kaugusel, oleme kokku saanud. Ta on telekast minu mängu vaadanud ja siis ütles, mis talle silma jäi.  

Mis see oli?

Praegu ei tulegi meelde.

Blackpool on kuurortlinn nagu sinu kodulinn Pärnugi.

Mina elan praegu siin Blackpooli kõrval asuvas Lytham St Annesis. See on väike vanainimeste linn. Kui head ilmad on, siis laupäeviti-pühapäeviti tuleb siia palju rahvast. Päeval lamavad liiva peal, õhtul lähevad laiali. Mul on mere ääres korter, siin on ilus promenaad. Kui naine ja laps tulevad, siis saab jalutada. Mõlemad on praegu Tallinnas, oma poega Nikitat nägingi viimati peale koondisemängu.  Koondisemänge on hea oodata, siis näeb last ka.

Sa oled lapsest rääkides kuidagi erakordselt rõõmus.

Seda muidugi. Kogu aeg mõtlen, et mul on üks väike inimene. Iga päev vaatan temast pilte. Teeb rõõmsaks – kui ta naeratab, tuleb endal ka naer välja. Hea, et on selline inimene, kes kunagi hakkab kodus sind ootama, tuleb su juurde ja karjub “isa, isa!”. See teeb väga rõõmsaks. Iga päev vaatan temast videopilti (Skype – toim.). Hea, et on selline võimalus. Kui ta magab, naine näitab. Kui ta jalutab, naine näitab. Tahaks, et pärast novembrikuu koondisemänge tuleks me kolmekesi Inglismaale tagasi.

Sa oled temast nii kaugel, kas on üldse mingisugune isatunne tekkinud?

Veel ei teagi, mis (tunne – toim.) see täpselt on. Kui koos elama hakkame, siis saab öelda. Võibolla tuleb see pigem siis, kui ta ütleb esimest korda “isa”. Praegu ta sööb ja magab.

Blackpoolil on hetkel kaheksa mänguga 2 punkti. Kui reaalne liigasse jäämine on?

Tahaks mõelda, et aega on vaja, et kokku mängida. Mõtlen, et ikka on vaja kokkumängu harjutada. Ma arvan, et hakkab paremini minema. Peab minema! Viimastel mängudel on juba olnud võiduvõimalusi ka.

Kas hetkel on eesmärgiks liigasse püsimajäämine või unistad suuremalt?

2 punkti pärast kaheksat mängu. Praegu ikka mõtlen, et tahaks Championshipi (Inglise esiliiga – toim.) jääda.

Ei ole hakanud mõtlema, et mis supi sisse sattunud oled?

No ikka mõtlen, aga tahan mõelda, et see on uus õppetund. 

Kas see teeb sind natuke rahulikumaks, et sõlmisid kõigest üheaastase lepingu lisa-aasta võimalusega?

Ei teagi. Vaatame, mis saab. Võibolla hakkab meil paremini minema. Ei teagi, kas see on parem või halvem.

Kas lühike leping oli sinu või klubi tahe?

Alguses nad mõtlesid, et kaks aastat, aga siis ütlesid, et üks, ja mulle sobis see ka paremini.

Millised meeleolud klubis on?

Kõik tahavad võita. Kõik mõtlevad positiivselt ja iga mäng läheb paremini. Küll me veel tõuseme. Aga kaotada on raske. Olla iga mäng taga – see on psühholoogiliselt raske ning mõjub väga halvasti.

Treeneriga saad kuuldavasti hästi läbi.

Nojah. Oli selline olukord, et tema tahtis mind endale. Tema nägi mind, mitte president või keegi teine. Ta annab mulle kogu aeg võimalusi.

Ukrainas olid seitse hooaega. Kas tüdinesid lõpuks ära?

Ikka. Ma arvan, et see on liiga palju aega ühes võistkonnas. Just välismaal. Oleks kodus, oleks teine asi. Tahtsin midagi muuta. Tahtsin end proovile panna, kas olen teiseks keskkonnaks valmis. Mõtlesin ka varem selle võimaluse peale, et kui keegi tahaks osta, siis läheks ära, aga praegu on nii raske. Isegi tasuta on väga raske kuskile saada, sest tasuta mängijaid on nii palju.  

Oma eelmises Jalka intervjuus ütlesid, et Lvivi fännid laulavad akna all ja ei lase magada. Kas see oli ka viimastel aastatel nii?

Kui klubil hästi läks, siis oli nii. Elasin sellises kohas, kus mu kõrval elas 10–15 fänni. Kui oli hea mäng, siis panid pärast pidu ja laulsid. Rohkem ikka klubi auks. Ega ma ei teagi, kas nad teadsid, et ma seal elan. 

Kas Lvivis oli Ukraina ärevat olukorda tunda? 

Kui telekas töötas, siis nägin. Donetskis toimuvat oli väga julm vaadata, väga halvad tunded olid. Lvivis ei tundnud midagi. Kui telekat ei vaadanud, siis ei saanudki aru, et käib war.

Mis sinu seisukoht ses küsimuses on?

Ma ei tahaks sellest üldse rääkida. Kõik räägivad. Kõigil on omad mõtted, kõik räägivad enda kasuks.

Lvivis õppisid ülikoolis kehakultuuri. Kas said selle lõpetatud?

Jah. Lõpetasin. Viis aastat õppisin, nüüd olen diplomiga (naerab – toim.). Bakalaureusekraadi sain, võin lapsi treenida.

Tulevikus treeneriks?

Praegu arvan, et pigem mitte. Aeg näitab.

Kui klubisse tuleb uus treener, siis kui raske see vaimselt on? Hakkad mõtlema, kas mahud tema plaanidesse või mitte?

Eks seda näitab kõige rohkem aeg. Igal treeneril on omad mõtted – kas ma meeldin talle või mitte, kas ma sobin tema filosoofiasse või ei. Kõik mängijad mõtlevad selle peale. Ajalehes oli ka kirjas, et Blackpool otsib uut treenerit, aga kedagi ei leitud.

Mängijatele vist selliseid asju üldse ei räägita?

Üldse mitte. Keegi ei räägi, mis täpselt treeneritega toimub. Jalgpallurid peavad jalgpalli mängima, mitte mõtlema selle peale, mis kuskil üleval toimub. Võibolla kapten teab midagi rohkem.

Jalka vanemaid numbreid näeb: http://www.jalgpall.ee/jalka.php