Kõige rajum võistlussari läheb teenitud puhkusele
Lisatud Raju statistika

Peakorraldaja Ott Tõnissaar õnnitleb võidukat Alik Tseikot sõbraliku maadlusvõttega.

FOTO: Peeter Langovits

Üks väga tähtis ajajärk Eesti võitlusspordi ajaloos on läbi. 18. oktoobril löödi hingekella juba legendaarseks kasvanud sarjale Raju, mis pakkus aastate jooksul väljundit kohalikele MMA-sportlastele, tõi huvilistele koju kätte tippklassi võitlusspordi ning vabastas loodetavasti paljud eestlased eelarvamustest, mis alaga kaasas on käinud. Peakorraldaja Ott Tõnissaare tööd on võimatu alahinnata, sama võimatu on hukka mõista ka tema otsust liigale punkt panna. Raju järjenumbriga 14 jäi viimaseks. Vähemalt praegu.

Alustati miinusest

Tegu pole siiski Raju surmaga, vaid Tõnissaar kirjeldab olukorda «puhkusena määramata ajaks». Kategoorilist otsust ei tahtnud 29-aastane mees vastu võtta. Peakorraldaja tunnistab, et tema loomuses on olla töösõltlane ja ühel päeval võib ta ehk ka ametisse naasta, kuid mitte niipea. Ühtegi lubadust Tõnissaar ei anna, vaid kavatseb lähiajal leida endale mõistlikuma graafikuga töökoha, mis annaks aega rohkem spordile pühenduda ning ka oma elu elada.

Kõrvaltvaatajale võib tunduda arusaamatu, miks peaks keegi aastast aastasse vahetpidamata rügama tööd, mis sentigi sisse ei too. Tõnissaart on töös hoidnud aga missioonitunne ja võimalus ennast arendada. «Minu palgaks on olnud eneseteostus,» ütleb ta.

Tõnissaar oli 24-aastane, kui ta 2009. aastal Tartus esimese Raju korraldas. Sõbra ja hilisema toetajaga oli korduvalt jutuks tulnud idee, et Eesti vajaks võistlussarja, mis annaks kohalikele MMA-võitlejatele väljundi. Ühel hommikul helistas seesama sõber taas ning endalegi veidi ootamatult võttis Tõnissaar tookord vedu.

«Plaan oli teha ülikooli spordihoones pisikene ja hästi korraldatud võistlus. Saali saabus aga 180 pealtvaatajat ning meie saime hoogu juurde. Veidi hiljem korraldasime juba teise võistluse ja saalis oli 300 inimest. Sama aasta lõpus hakkasime esimest puuri ehitama, enne seda võistlesime poksiringis,» meenutas Tõnissaar. Kusjuures enne puuri ehitust müüs ta maha endale kuulunud maatüki, et projekti rahastada.

Raju muutus aasta-aastalt üha rajumaks, kuid seda raske töö ja vaevaga. Tõnissaar selgitas algusaegu, tuues võrdluse ärimaailmast. «Kui tavaliselt alustavad kõik ettevõtted nullist, siis meie alustasime miinusest,» arutles ta. «Mõned võitlusspordialade endised promootorid olid paraja s**a kokku keeranud. Meiega suheldes arvati pidevalt, et jätame raha maksmata ning pärast võistlust on spordihallid puruks pekstud. Need eelarvamused suutsime kummutada umbes Raju 6 ajaks. Siis saime lõpuks nullist alustada.»

Raju aga kasvas ja kasvas. Pealtvaatajate arv jõudis kõigepealt tuhandeni, seejärel juba kahe tuhandeni. Ülikooli spordihoone asemel vallutati Saku suurhall. Meedia haaras härjal sarvist ning kommentaariumid kihasid diskussioonist: kas üksteise peksmine on ikka õige sport? Huvilisteni jõudsid videoeelvaated ja otseülekanded võistlustest. Postimehe naisreporter liitus MMA treeningutega ja pidas blogi, tõestamaks, et ala sobib harrastamiseks ka õrnemale soole.

Ohvrite toomine

Tõnissaar korraldas koos oma tiimiga heategevusprojekti, kus MMA-võitlejad loovutasid verd ja näitasid oma inimlikku poolt. Mitte et nad muidu seda peidus oleks hoidnud, kuid võitlussportlasi oli vaja tavainimeste jaoks kuidagi avada, et eelarvamusi peletada. «Doonorlus oli väga hea valik. See on heategevusviis, mis on rahvale kergesti arusaadav – kõik mõistavad, kuhu veri läheb ja mis sellest kasu on,» rääkis ta.

Pideva töö abil püüti rahvale üha selgeks teha, et MMA spordiala idee ei ole üksteisel nägu veriseks peksta ning peapõrutusi tekitada. Vabavõitlus seisab eelkõige julguse, sihikindluse, aususe, enesedistsipliini ja tervislike eluviiside eest. Tõnissaar loodab, et tänu suurele tööle pole paranenud mitte ainult vabavõitluse maine, vaid kasu on saanud ka näiteks maadlus ja teised alad.

Tänuavaldusi tehtud töö eest aga ülearu palju ei laeku. «Eestlane pole üldiselt selline, kes tänaval käe pihku surub ja aitäh ütleb. Pigem ongi eestlaslik kiitus see, kui vaikitakse. Samas, meie 10 000 fänni hulgast ikka vaikselt tilgub neid häid sõnu ka,» ütles peakorraldaja, vihjates Raju suurele toetajaskonnale sotsiaalmeedias.

Kuidas aga näeb täpsemalt välja ühe suure spordisündmuse korraldamine? Tõnissaar tegi lühikokkuvõtte. See on ajaliselt vähemalt sama, nagu kaks täiskohaga tööd, mille eest palka ei saa. Peakorraldaja on igasse suuremasse Eesti ettevõttesse helistanud vähemalt kaks korda. Sajast kõnest ainult kolmele-neljale järgneb mingigi sisuline arutelu, mis mõnel üksikul juhul umbes kolme aastaga ka reaalse sponsorluseni jõuab.

Kuu aega enne Raju kahaneb Tõnissaare unetundide arv keskmiselt kuuele, Raju nädalal kolmele-neljale. Kaks korda aastas kasvab peakorraldaja kehakaal kuus kuni kaheksa kilogrammi võrra. Normaalsesse elurütmi tagasi tulemine võtab nädalaid, kui mitte kuid. Selle kõige kõrvalt peab tegema ka piisavalt muud tööd, et oleks mingigi sissetulek. Tundub uskumatuna, aga Tõnissaar on seda kõike täiel rinnal nautinud. Nüüd kavatseb ta aga maksimumi võtta Raju nn puhkusest. «Otsin tööd. Sellist tööd, millel on kellaajaline algus ja lõpp, et enne või pärast tööd oleks võimalik võistlussporti teha; või vähemalt arusaadav ja ajaline struktuur, et jõuaks korra päevas trenni teha,» teatas ta.

Tõnissaar tunnistas, et Raju läks puhkusele õigel hetkel – inimesed pole liigast veel tüdinenud ning isu uue võistluse järele on olemas. Sellises olukorras on hea veel võimsama ja paremana tagasi tulla. Spordirahvas jääb uut tulemist igal juhul huviga ootama.

-------------------------------------------------------------------

Palusime Ott Tõnissaarel meenutada ühte eriskummalist seika, mis võistluste korraldamisest eriti meelde on jäänud. Veidraid olukordi juhtus Tõnissaare sõnul lademetes, kuid kõik neist tänasel päeval veel trükimusta ei taluks. Siin aga üks mahehumoorikam lugu:

Nimelt olime ühe Raju-sündmuse eel otsimas sobivat avalikku kohta kus õhtusel sündmusel võistlevaid sportlasi kaaluda - teadupärast tehakse võitlussporti kaaluklassides ning oluline on enne võistlusi vastaste kaal fikseerida, et asi oleks aus. Tavapäraselt teeme selleks koostööd võistluse toimumislinna kaubanduskeskustega ning samamoodi olime sobivat partnerit otsimas ka sel korral. Uurisime üldiste võimaluste ja sobivate kuupäevade kohta ning inimene teisel pool toru oli asjast vaimustuses - ent probleem oli kuupäevaga, mis neil juba täidetud oli. Pikka pausi pärast selle fakti avastamist ei tulnud ning koheselt pakuti meile ka lahendust - kuna võistlusele järgnev pühapäev oli neil kalendris vaba, siis pandi ette kaaalumine võistlusele järgneval päeval teha.

-------------------------------------------------------------------

Kokku on peetud Rajul 242 matši:

- 56 profimatši, millest:

- 52 matši Eesti vs välismaa vastasseisuna, millest:

- Eesti sportlased on võitnud 36

- välissportlased on võitnud 16

- viiki ei ole jäänud ühtegi matši

- 4 matši Eesti vs Eesti vastasseisuna

- 185 amatöörmatši, millest:

- 82 Eesti vs välismaa vastasseisuna, millest:

- Eesti sportlased on võitnud 46

- välissportlased on võitnud 34

- viiki on jäänud 2

- 97 Eesti vs Eesti vastasseisuna

- 6 välimaa vs välismaa vastasseisuna

- 1 näidismatš kreeka-rooma maadluses, kus kohtusid kaks Eesti maadluskoondislast

Tagasi üles
Back