Ainult tüdrukuile: lahutage spordivõistlusel meeste meelt!

Selline on maailma tantsutüdrukute tipptase – esinevad ameerika jalgpalli profiliiga (NFL) meeskonna New Orleans Saints kaunitarid. Foto: REUTRES/Scanpix

Omamoodi sportlik tulemus seegi: Eesti on maailma soolise võrdõiguslikkuse edetabelis kukkunud kaheksa aastaga 29. kohalt 62. kohale. Tõesti, kui kaua võib selline häbiväärne olukord kesta?

Kuna need siin on spordiküljed, siis alustagem Eesti ülesvedamist spordis. Liiati on olukord ses vallas eriti niru: teisejärgulistesse rollidesse on surutud peaaegu eranditult ainult naised. Sportmängude tantsutüdrukud on naised. Motovõistluste vihmavarjutüdrukud on naised. Autasustamistseremooniate lilleneiud on naised.

Sedasi kuulub Eesti pigem tagurlikku itta kui progressiivsesse läände. Sotši taliolümpial kandsid võitjatele medaleid ette üksnes naised, aga Londoni suveolümpial täitsid seda ülesannet väärikalt ka paljud mehed.

Arvate, et see teema siin on mingi nali? Eksite. Asi on tõsine. Ookeanitaguses hokiliigas NHL otsustas Philadelphia Flyersi meeskond uue hooaja hakul astuda progressiivse sammu ning asendada jäätüdrukud ehk nappides riietes jääkoristuskaunitarid täisvormiriietuses meestega. Ei läinud läbi. Fännid vilistasid meesjääpuhastajad välja ning Flyers pidi seksikad kaunitarid tagasi tooma. Seksistlik meesšovinism jäi peale.

Eestis pole ses küsimuses pilt sugugi mitmekesisem. Jah, TTÜ korv- ja võrkpallimeeskonna tantsutüdrukute kõrval esinevad mõnikord ka saltopoisid, aga see on laias laastus kõik, kus mehed siinse suure spordi sekundaarses rollis püünele astuvad.

Eesti korvpallijuhid pesevad oma käed puhtaks: nemad suurema soolise võrdsuse eest ei vastuta. Esiteks märgivad nad, et kuigi igat masti võistluste juhendid nõuavad klubidelt kisakoore-tantsutruppe ehk cheerleader’eid, ei ole kuskil sätestatud, et need peavad koosnema tingimata naistest. «Ega keegi poistele kätt ette pane,» sõnab korvpalliliidu peasekretär Keio Kuhi. Aga poisse pole.

Teiseks, tantsutruppide koosseisu ei määra korvpalliklubid, vaid tantsu- ja võimlemisklubid, kellelt meeskonnad cheerleader’eid värbavad. «Seda, miks neil poisse pole, tuleks küsida asutuselt DanceAct, kust meie tellime teenuse,» lausub Kalev/Cramo turundus­esindaja Kristo Raudam. «Ju on tüdrukutele tantsimine meelepärasem.»

Silmipimestavad piigad

Võrdõigusvoliniku kantselei suunab küsimusega, miks üha suurema võrdsuse poole liikuvas eesrindlikus maailmas on teisejärgulised, liiati ilmselgelt üleseksualiseeritud ja kahtlemata vähetasustatud ülesanded jäetud Eestis peamiselt vaid naiste kanda, kultuuriministeeriumi jutule. Sealne avalike suhete osakonna nõunik tunnistab, et võrdõiguslikkuse teema ei ole spordivaldkonnale võõras, ent kummatigi lisab: «Seda, kas konkreetsel spordivõistlusel tantsivad või ulatavad lilli naised või mehed, otsustab oma äranägemise järgi võistluse korraldaja.»

See, kas naiste üüratu ülekaal seksapiilsete meelelahutajatena spordiareenil on näide soolisest ebavõrdsusest, oleneb ka taustsüsteemist. Kui arvestada, et naised tuuakse silmailu pakkuva kaunistusena välja meeskonnaaladel – ühelgi Eesti pallimängunaiskonnal pole tantsutüdrukuid, tantsupoistest rääkimata – või motospordis ning võistluste ajal täidavad tribüüne 70–80 protsenti mehed, on naiste kasutamine vahepauside täitjaina või võitjaile põsemusi andjaina käsitletav pigem spordiürituste soolise tasakaalustamisena.

«Meil on higised mehed olemas,» lausub Kalev/Cramo esindaja Raudam, «nende tasakaaluks on kenad piigad, et asi väga maskuliinseks ei läheks.»

Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi korvpallidivisjoni direktor Andres Ottender tõdeb, et mehistel aladel on publikule läbi aegade just tüdrukutega silmarõõmu pakutud. «Kui mõelda, kuidas [pealtvaatajate] seltskonda kohustuslike pauside ajal lõbustada,» räägib ta, «siis mis siin salata: esimene mõte oleks küll tantsutüdrukud, mitte tantsupoisid, vaatamata sellele, mida seadusandja mõtleb ja kuhupoole kalduvad regulatsioonide taustal ühiskondlikud suundumused.»

Cheerleading ehk pealtvaatajate ergutamine, mis sai alguse üle-eelmise sajandi viimasel veerandil USAs, oli kentsakal kombel algul just meeste tegevus. Tõsi, nende ülesanne polnud tantsu vihtuda, vaid publikut oma meeskonna toetuseks skandeerima õhutada. Eelmise sajandi keskel läks ergutustruppides jäme ots aga naiste kätte ning nüüd küünib nende esindatus kisakoorides-tantsutruppides koguni 97 protsendini.

Rakvere Tarva peatreener Andres Sõber tunnistab, et talle kui Ameerika korvpalli fännile tantsutüdrukud meeldivad. «NBA mängus on kihvt, kui näkid vilguvad ja vennad panevad õlut ka – vahva!» kirjeldab ta. «Aga kujuta ette, kui Juhan ja Jaan hakkavad hüppenööridega panema – seda ei taha küll näha.»

Pole kahtlust, et enamik spordipublikust on selles küsimuses Sõbraga ühte meelt. Ka Eesti Võrkpalli Liidu peasekretär Tarvi Pürn, kes määratleb end suhteliselt liberaalse inimesena, ei pea suurema soolise võrdsuse vägisi taotlemist arukaks. «Asi on [meeste ergutustruppide] elujõulisuses,» seletab ta. «Kõik võivad teha kõike, aga küsimus on selles, kellele see korda läheb.»

Läbinisti heterote ala

Kui pallimängudes võib haruharva näha meelelahutuse pakkujana ka meesakrobaate, -breikareid või -trikirattureid, siis motospordis hoolitsevad spordikõrvase kõdi eest üksnes ja ainult naised. Ei Marko Asmer, kõige kaugemale jõudnud Eesti vormelisõitja, ega Karli Saul, kes pildistanud sel sajandil enamikku vähegi olulisi motovõistlusi Eestis, pole eales näinud vihmavarjutüdruku ehk pit või grid girl’i rollis ega ka lilleneiuna ainsatki noormeest.

«Tehnikasport on pigem meeste ala,» nendib Asmer. «Maailma on loodud mees ja naine, neil on üldiselt vastastikune tõmme. Kui võidusõidul osalevad mehed, siis loomulikult peavad seal olema tüdrukud. See on mõeldamatu, et paneksime sinna poisid. Enamiku meeste mõttemaailmaga ei läheks see kuidagi kokku.»

Kui keegi otsustaks mõnegi tüdruku suurema võrdsuse nimel poisiga asendada, oleks tulemus fotograaf Sauli sõnul järgmine: «Selle kohta öeldaks kohe, et see on mingi geide võistlus, ja sellel on kriips peal. Motosport on täiesti heterote ala, seal ei ole midagi geidega tegemist.»

Enamgi veel: Sauli kogemus kinnitab, et motovõistluste kaunitarid huvitavad vaatajaid rohkem kui meeste võiduajamine. Kuu aega tagasi Lätis peetud Rahvuste motokrossist Postimehe veebiküljele laetud fotosid vaatas 800 inimest, ent sealsamas Monster Girlide ühisnime all esinenud iludusi, nii mõnelgi kitsad tumedad püksid vaevu üle Venuse kingu ulatumas, käis elu24 küljel imetlemas üle 10 000 huvilise.

Selles, et vihmavarjutüdrukud on eranditult tütarlapsed, ei näe probleemi ka Helen Urbanik, Eesti Mootorrattaspordi Föderatsiooni peasekretär. «See tasakaalustab,» põhjendab ta, «kuna enamik sõitjaid on meessoost. Sellega on võrdõiguslikkus tagatud.»

Ometi ei tulene siit, et niimoodi, naised surutud karmide, hästi tasustatud meeste heitluses madalapalgaliste ja seksikusest pulbitsevate meelelahutajate rolli, peab kõik edaspidigi jääma.

Dallas Mavericsi korvpallimeeskond saatis esimesena NBAs juba tosin aastat tagasi vaheajal platsile tantsupoiste trupi Mavs ManiAAcs. Tõsi, ei saa salata, et need eranditult Andres Sõbra mõõtu kõhukad mehed mõjuvad pigem traditsiooniliste tantsutüdrukute paroodiana. Ent Tarvi Pürn võrkpalli liidust märkas mullusel universiaadil Kaasanis, et seal pakkusid publikule meelelahutust vägagi oskuslikud segakollektiivid.

Tegelikult pole Eestigi siresäärse ja roosapõskse nooruslikkuse kultusesse üdini kinni jäänud. Rakvere Tarva peatreener Sõber mäletab, et kord, kui klubil ei õnnestunud tantsutüdrukuid hankida, tuli Viru-Nigulast kutsuda appi Maarjahein. See on pensionäride klubi – aga nad said platsil hakkama. «Nad ei venitanud küll jalgu, vaid panid rohkem «Tuljakut»,» meenutab Sõber.

Ent eks ole vanurite kaasaminegi märk arengust suurema mitmekesisuse poole. Liiati olukorras, kus meestele loota alati ei maksa. Kuigi tugevama soo esindajad peavad Eestis koguni oma tantsupidu, oletab Kalev/Cramo esindaja Raudam, et igasugused katsed tuua tantsutüdrukute kõrvale või asemele tantsupoisse jäävad toppama ühe tõsiasja taha. Nimelt: eesti mehed on suurel areenil šõutantsu vihtumiseks liiga tagasihoidlikud.