Mariel Gregor: võrkpallurid oskavad pakutud võimalusi kasutada

Mariel Gregor. Foto: Peeter Langovits

Eesti võrkpalliklubide mänge vaadates taban end tihti mõttelt – kuidas suudavad seni pingipoisi rollis olnud mängijad enamasti esimese saadud võimaluse edukalt ära kasutada? Käsi ei värise, tullakse ja lüüakse.  

Eelmisel hooajal nägi seda näiteks Tallinna Selveri toona 18-aastase Oliver Orava puhul, kes korduvalt väljakule saadeti, kui «tulekahju» käes oli, ja ta vedaski oma meeskonna lootusetust seisust võidule, korduvalt. Sel hooajal on palju räägitud Tartu Bigbanki vaid 17-aastasest Robert Viiberist, kes on ootamatult tõusnud meeskonna esisidemängijaks. Ja need on Eesti tippklubid, mitte viimase otsa meeskonnad.  

Tartus on pärast Renee Teppani (snd 1993) Itaaliasse siirdumist ja Argo Meresaare vigastusi sel hooajal saanud diagonaalründaja kohal palju minuteid 23-aastane Taavi Nõmmistu, kes mitu aastat statisti rollis ehk puhas pingimees olnud. Ja kogub kenasti punkte, hetkel on Nõmmistu Eesti-Läti ühisliiga resultatiivsuselt viies mees.

Kui vaadata sellesama Tartu põhimeeste vanust, siis juba eelmisel aastal olid lisaks toona 20-aastasele Teppanile põhikoosseisus tema eakaaslased Robert Täht, Henri Treial ja Kevin Soo. Nagu vanad mängumehed, sest on juba mõnda aega tegijad ja oleme sellega nii harjunud.

Sarnaseid näiteid leiab kõigist meie neljast tugevamast võistkonnast – TTÜs on sel hooajal korralikult mänguaega saanud 19-aastane Joonas Popman, Tallinna Selveris 1994. aastal sündinud Helar Jalg ja Denis Losnikov. Pärnu mehel Taavet Leppikul on sünniaastaks 1993.

Võrdluseks meenuvad mõne teise ala puhul fraasid á la «Eesti mehed küpsevad hiljem», «anname aega», «ta on alles 24». Ja need nn noormängijate vanuse üle toimuvad arutelud – kas piir jookseb 23. või 25. eluaasta vahelt…

Kui vaadata Eesti võrkpallikoondist ja piiri taga pallivaid mehi – Itaalia kõrgliigas ehk ühes Euroopa tugevaimas liigas mängivad 21sed Renee Teppan ja Andri Aganits. Aganits oli juba eelmisel hooajal Saksamaal tegija. Teppan läks võõrsile, sest tahtis end proovile panna. Olulisim polnud seejuures seal teenitav raha, vaid kõva konkurents, uus tase.

Taas lähevad mõtted mõnele teisele alale, kus alatasa kõlab jutt, et «olid küll mõned pakkumised laual, ent ei saanud asja» või «ei saanud sobivat pakkumist». Jah, ei saanud sobivat pakkumist ja lihtsam on Eestis edasi mängida, koht meeskonnas kindel, suurt konkurentsi pole, palk jookseb.