Rocki korvpallimeeskonnast. Ave-Gail Kaskla: Tartu Vaim(ustus)

Foto: Peeter Langovits

Miks? Miks? Miks? Viimasel ajal kuulen seda sõna seoses oma lemmiktiimiga üsna palju. Kes kasutab seda, et esitada vastamiseks meeskonna südamesse ja pähe tungimist nõudvat küsimust mängu tulemuse kohta.

Mõni pööritab silmi ja nõuab selgitust, miks toetada meeskonda, kes ei ole praegu kindlasti mitte oma kõige säravamates värvides esinenud.

Miks sa oma niigi nappi vaba aega fännide organiseerimisele kulutad, küsib kolmas. Miks!?

Kõikidele miksidele mul vastuseid ei ole. Ma ei tea, miks neljandal veerandajal ühtäkki enam ei saa, ei taha, ei jõua. Ma ei tea, millal saavad platsile vigastuspausil olevad mängijad. Ma ei tea, kas keegi vigastab ennast järgmisel mängul, trennis või tänaval. Ma ei tea, kui palju maksab uus leegionär, kes mängiks nagu noor kreeka jumal.

Hoolimata oma psühholoogihakatise staatusest ma ei tea, mis toimub mängijate, treenerite või linnaisade peades. Ma ei tea, kas meeskonnal on olemas kõik vajalik tulemuse saavutamiseks. Ma ei tea, kas Tartu linn armastab Tartu korvpalli sama palju kui mina. Ma ei tea, kas edaspidi läheb hullemaks või paremaks. Ma ei tea, milline on tulemus kevadel!

Aga midagi ma ikka tean ka! Ma tean, et mehed platsil on vaid jäämäe tipp, mida meie näeme, kogu meeskond on palju suurem ning ka mõjud ja mõjutajad on palju laiahaardelisemad kui see, mida näeb publiku pingilt.

Ma tean, et Tartu on mu sünni- ja kodulinn ning ma armastan seda sellisena, nagu see on – heas ja halvas. Ma tean, et korvpall on mäng, mis paneb mul südame põksuma.

Ma tean, et mul on koht kodusaalis koos ülejäänud saja kolme fänniga, kes on andnud oma ihu, hinge, aja ning ka osa oma sissetulekust sellele mängule ja sellele meeskonnale.

Ma tean, et ma ei ole üksi. Ma tean, et me meeskond ei ole üksi!

Ma tean, et alati saab paremini, aga vahel kõrbeb söök siiski põhja ka heast toorainest hoolimata ning tuleb otsast alata ja teha täpselt sama asja, ainult võtta seekord kuumust väiksemaks.

Ma tean, et ma usun, võibolla kõrvaltvaataja jaoks liialt pimesi, et selles meeskonnas on südikust, on tarkust, on jõudu ja, peamine, on tahtmist mängida just sellist korvpalli, et vahel isegi mu enda närvirakud küsivad minult: miks?

Ma tean, nähes suunurgas naerukurdu, et mängijal, kes võõrast hallist välja tulles fännile patsu lööb, on hea meel, et me hoolime, et me oleme kohal. Ma tean, et meid, fänne, on praeguse seisuga kokku 103, ja ma tean, et on veel mitu korda rohkem inimesi, kelle süda lööb rütmis Tar-tu-Rock!

Ma tean, et meie ei anna alla, ja ma tean, et meeskond ei anna alla. Ma tean, et see, mis meid edasi veab, on see nähtamatu ja samas nii käegakatsutav Tartu Vaim ehk vaimustus sellest suurepärasest mängust, linnast ja inimestest!

Ma tean, et raskeid mänge tuleb veel, ja ma tean, et meie usk ning toetus ka rasketel aegadel ei kao kuskile. Ma tean, et meid, fänne, võite näha meeskonda toetamas novembris Ungaris ja detsembris Bulgaarias. Ma tean, et koos oleme tugevad ja kasvatame tugevat Tartu korvpalli!

Ahjaa, seda tean ma ka, et näen sind, kallis Tartu korvpalli sõber, järgmisel kodumängul saalis, sest ka sina tead, et tugev tiim kasvab tugeva toetuse pinnalt!