Treenerid, kes julgevad riskida

Kalev/Cramo peatreener Alar Varrak Foto: Raigo Pajula

Asjatundjate arvates võiks Eesti korvpalli ja võrkpalli tippklubide peatreenerid meeskondi juhendades julgemaid otsuseid teha.

Tihti kostab fännidelt ja ka ajakirjandusest nõuandeid meie pallimänguklubide peatreeneritele, kuidas oleks pidanud tegutsema, et mängu võita, ja kes oleks otsustaval hetkel pidanud väljakul olema.

Ühed treenerid riskivad rohkem, teised on alalhoidlikumad ja jäävad pigem esialgsele mänguplaanile kindlaks ka hetkel, kui asjad kiiva kisuvad.

Postimees võttis spetsialistide abiga vaatluse alla Eesti korvpalli- ja võrkpalliklubide peatreenerid, kes silma jäänud julgete otsustega, tehes riskeerivamaid vahetusi või eksperimenteerides kriitilistel momentidel taktikaga.

Kogenud korvpallitreeneri Üllar Kerde sõnul on riskialtim treeneritüüp pigem vanema põlvkonna esindaja. «Mingil määral peavad kõik meistriliiga meeskondade treenerid riske võtma, olgu siis vahetuste või mingite taktikaliste käikude näol, aga pigem on see vanema põlvkonna meeste käekiri,» ütleb Kerde.

Kerde ise on mängukäigu muutmiseks muu seas kasutanud ka meelega tehniliste vigade teenimist. «Siis saadetakse treener saalist minema ja võimalik, et see äratab meeskonna uuele hingamisele või annab mingi emotsiooni,» räägib kogenud treener, kes praegu juhendab Tallinna Ülikooli naiskonda.

«Minuealiste kool oli omal ajal teine, tuli riskida, kuigi see võib ju kasu asemel ka kahju tuua. Ent praegu on klubidel juhtkonnad ja see tekitab pingeid, ei julgeta ehk nii palju eksperimenteerida.»

Kerde toob näiteks Kalev/Cramo peatreeneri Alar Varraku, kes on hakanud ka nooremaid mehi rohkem julgemalt mängitama. «Need pole küll veel otsustavad hetked, aga ta paneb nad mängu.»

Veel tulevad Kerdele meelde vana kooli mehed nagu Allan Dorbek ja Jaanus Levkoi. «Dorbek tegi päris tihti otsuseid, mis panid kõrvaltvaatajad pead vangutama ja küsima: mida see loll nüüd küll teeb!?»

Korvpallitreenerile meenub ka kolleeg võrkpallist, Pärnu klubi juhendaja Avo Keel. «Tema on alati noori kasutanud ka siis, kui asjad käest hakkavad minema, kaotada pole ju midagi,» lisab Kerde.

Endine võrkpallur ja praegu tihti Schenkeri liiga mänge kommenteeriv Rando Soome nõustub Kerdega. «Mida kogenum on treener, seda julgemini ta riske võtab,» ütleb Soome. «Mulle meenuvad kõigepealt kolm meest – Avo Keel, Andrei Ojamets ja Urmas Tali. Keel esimesena, tema on ju näiteks eurosarjaski saatnud Martti Keele viimastel punktidel servima. Siis olen ka ise vaadanud, et oi-oi-oi, millega see lõpeb. Ojamets samuti, näiteks möödunud hooajal varieeris ta tihti sidemängijate Andres Toobali ja Artis Caicsiga,» sõnab Soome. Noorematest toob Soome välja Võru meeskonna eesotsas oleva Marko Metti. «Väga julgelt ajab oma asja ja ei pelga ka riske võtta.»

Eesti rannavõrkpalli esipaari kogenum liige Rivo Vesik ütleb, et võrkpallis võiks rohkem katsetada ja julgem olla. «Enamasti katsuvad treenerid pigem mängitada oma kindlat kuuikut, eks kokkumäng on tähtis ja igal treeneril on asjast oma nägemus. Vahel on aga kahju, kui ei proovitagi noori kogenumate asemel. Justkui loodetakse sellele, et küll see vanem mees hakkab mängima, isegi kui ta on alguses kehv,» leiab Vesik. «Vahel võiks küll selliseid vahetusi julgemalt teha.»

«Võrkpallis on üsna mitmed vahetused pigem taktikalised kui seetõttu tehtud, et keegi oleks maru kehv, näiteks on blokki pikkust juurde vaja või kui ajad on läbi, siis vastase servirütmi häirimiseks. Tihti vahetatakse just geimi lõpus mehi servima – nimetaksin seda Keele vahetuseks,» vihjab sportlane samuti Avo Keelele.

Korvpallitreener Indrek Ruut ütleb esimese asjana käimasolevale hooajale mõeldes Alar Varraku nime. «Sel aastal on positiivselt üllatanud just tema, ta on Balti liigas ja koduliigas andnud põhimeestele puhkust ja teise ešeloni mängijad on platsil,» räägib Ruut. «Seda on aastaid räägitud ja nüüd lõpuks on seda tegema hakatud. Eks näis, kas see kestab esimese karistuseni.»

Teise nimena toob eelmisel aastal Rapla Tycot juhendanud Ruut välja Rakvere Tarva lootsi Andres Sõbra, kelle käekiri erineb teistest märgatavalt. «Eks mul on seda raske öelda, aga Sõber julgeb rohkem riskida. Tema stiil on juba iseenesest ülejäänutest erinev. Ta on ju ise ka öelnud, et ta taktikale suurt tähelepanu ei pööra, aga näiteks Tartu Rocki vastu Tarvas tuli ja pani ja võitis. Ma ei usu, et ta ka selle mängu eel suurt eeltööd tegi. Teised hullu moodi analüüsivad ja teevad videoanalüüse ja muud taolist,» toob Ruut näite. «Lisaks on Sõber sel hooajal julgelt mänguaega andnud Martin Jurtomile, mis on positiivne.»

Üldjuhul mängitakse Eestis Ruudu sõnul väga raamidesse surutud ja traditsioonilist korvpalli. «Nimesid ei tahaks nimetada, kuid väga ei julgeta riske võtta, kuigi võiks. Samas, taktika sõltub ju materjalist, kes treeneril kasutada on. Ma ise Raplas läksin ka julgelt mängima sellise taktikaga, milleks mu mängijad ilmselt võimelised polnud,» tunnistab treener.

Endine tippmängija ja praegune noortetreener Rauno Pehka ütleb, et treenerite riskivõimalus on otseses sõltuvuses sellest, kui suur on kellegi võidukohustus. «Kui klubil on suur eelarve ja võidukohustus samuti tohutu, siis neid riske väga ei taluta ja treener ei saa tihti tegutseda nii, nagu ta ise sooviks. Sellistel treeneritel, keda lahtilaskmine ei ähvarda ja kes on ise enda peremehed, on ses osas ka vabamad käed,» ütleb Pehka.