Pikka aega noori ja täiskasvanuid, ka Eesti ja Soome koondnaiskonda peatreenerina juhendanud Peeter Vahtra on Eesti võrkpalli õrnema poolega loomulikult hästi kursis. Aga temagi ei tea, kes millises naiskonnas Eesti meistriliigas sügisel mängima hakkab.
Ta nõustub Pärnu treeneri Andrei Ojametsa väitega, et naiskonnad noorenevad ebaloomulikus tempos, sest «vanad ja kobedad» ei ole motiveeritud noorteklassi mängijatega võrdselt trenni tegema. Kuigi pole neist kaugeltki kehvemad. Aga pingevabalt rahvaliigas mängida – miks mitte!
«Kahjuks on Ojametsal õigus,» nendib Vahtra volley.ee-le. Ja jutustab, kuidas juba aastaid peavad meistriliiga kalendri koostajad arvestama noorte B-vanuseklassi meistri- ja karikavõistluste toimumisaegadega, et need ei kattuks. Sest juba 16-17-aastased suudavad olla meistriliigas tegijad. «A-klassist ma üldse ei räägi.»
Kas 16-17-aastane ei peakski juba tegija olema? Vahtra pole eriti nõus: «Mõned andekamad meil on, aga neid pole palju siin ega Soomes. B-klassi tüdrukud ei peaks veel naiste hulgas ilma tegema. Naistega peaks naised mängima.»
Vahtra toob näite Audenteses õppivatest tüdrukutest, kes teevad kaks korda päevas trenni ja siirduvad pärast kooli lõpetamist mõnesse klubisse. Seal aga treenitakse heal juhul kolm korda nädalas, suvel üldse mitte. Treeningukoomuse langedes vajub ära ka mängutase.
Põhjanaabritel on vastupidi – pärast noorte treeningukeskuse lõpetamist siirduvad nad tugevamasse seltskonda, järjest kõrgemale tasemele. Meie andekamatel noortel jääb võimalus välisklubisse siirdudes oma taset tõsta. Näiteks nii nagu Katre Laanes seda tegi: algul Soome, sealt Prantsusmaale. Soome oleks hüppelaud Euroopasse, kus edukamad mängijad rahvusvaheliste klubisarjade kaudu uusi arenemisvõimalusi ja stiimuleid näevad.
«Kohe ja otse Euroopasse naljalt ei pääse,» väidab Vahtra, «siis peaks olema pikkust, nagu Narvast tulnud Anna Kajalinal, üle kahe meetri.» Juba noorteklassis Itaalia tippdivisjoni klubisse värvatud Kajalina alles ootab oma aega, seni on ta saanud vähe mängida.
Maa koondnaiskonna olemasolu on faktor, mis riigi paremikku kuuluvaid mängijaid motiveeriks. Ka ekspeatreener Vahtra käest küsivad mängijad aeg-ajalt: millal koondis kokku tuleb, miks pole ammu tulnud? Mängijad tahavad koondisse pürgida. See pole materiaalsetest soovidest ajendatud motiiv, see on tahe ja au olla kutsutud esindama oma riiki.
Ei saa päriselt öelda, et koondist pole ammu kokku kutsutud. 2007. aasta sügisel, kui naiskond EM-valikmängudeks üles rivistati, korraldati pressikonverents ja näidati üles soovi naiste võrkpallile suuremat tähelepanu osutada. Meedia pööras naiste võrkpallile jälle tähelepanu. Räägiti naiste võrkpalli taassünnist ja kinnitati, et see pole ühe-kahe aasta projekt. Kuigi kõigile oli selge, et tulemuste osas mingit suurt läbimurret ei tasu niipea loota.
Samas teati, et maailma ja Euroopa valiktsüklites osaleb regulaarselt küll ja küll naiskondi, kellest me nõrgemad ei ole.
2009. aasta EM-valiktsükli eelringis ületas Eesti kergelt Norra, aga sattus seejärel alagruppi, kust edasi pääseda polnud võimalik. Maailmameistrivõistluste eelvalikturniiril mullu jaanuaris aga jäädi plussi: võideti Gruusiat ja Taanit ning kaotati napilt viies geimis Moldovale. Võidu korral pääsenuks vaid väga lühikese ettevalmistusetapi läbinud naiskond aste kõrgemasse seltskonda.
«Esinduskoondis on maa võrkpallitaseme peegelpilt,» raiub Vahtra. «Kui Eesti meeskond loobuks praegu rahvusvahelistest turniiridest, kaotaks tõsiseltvõetavuse kogu Eesti võrkpall. Nii oma rahva kui teiste silmis. Täiskasvanute koondis on prioriteet number üks. Siis poleks raske andekamatele selgitada, miks nad kaks korda päevas peaks treenima.»
2009. aasta MM-mängude lõppedes sai entusiasm otsa. Tugevaima hoobi andis alanud majandussurutis. 2009. aasta sügisel tehti valus otsus: välja ei lähe neidude võistkond ega koondnaiskond.
Kätt pole ette pandud meeskonnale, kes oli ja on siiani paremaid tulemusi näidanud. Meenutagem kas või viimaseid kordaminekuid: EM-finaalturniirile jõudmist või kolmandasse ringi pääsemist MM-tsüklis. Iga tõusuga kaasnesid lisakulutused. Kahte koormat poleks EVFi eelarve välja kannatanud.
Soomes kaksteist aastat noori ja täiseas naisi treeninud ning praegu Audenteses neide juhendav Vahtra tahaks kodumaal üht-teist muuta.
«Tahaks tunda tugevamat rahvusvahelist puudutust,» ütleb ta. «Kui me siin ainult omaette nokitseme, tekib muust võrkpallist pettekujutlus. Rahvusvaheline võrkpall areneb tormiselt. Vaadakem vaid, millised maad vaatavad vastu maailma võrkpallikaardilt! Kümme aastat tagasi poleks mõnest kuulnudki – Euroopa väikeriigid, Aasiast jälle suurriigid Iraan, India... Me suudaks paljudega mängida.»