Kui saavutused muutuvad tervisest tähtsamaks

Pekingi olümpial iluvõimlemises hõbemedali võitnud valgevenelanna Inna Žukova kaalub 170 cm juures kõigest 44 kg, mis tähendab, et tema kehamassi­indeks on vaid 15,2. Normaalseks peetakse kehamassiindeksit vahemikus 19–25. Foto: AP/Scanpix

Sportlased kipuvad olema äärmiselt võitlushimulised inimesed, kes oma eesmärkide saavutamiseks valmis ka drastilisi meetmeid kasutama. Paraku tähendab see aga ka seda, et neil on tavainimesest märksa suurem oht sattuda toitumishäirete küüsi.
 

Riskigruppi kuuluvad üldjuhul need spordialad, kus rõhutakse kiirusele, kergusele ja painduvusele, nagu näiteks ilu- ja riistvõimlemine, iluuisutamine, tantsusport ning pikamaajooks.

Kuigi teada on ka mõningaid juhtumeid, kus mõni meessportlane on hakanud end näljutama, on seesugune käitumine pigem siiski omane õrnema soo esindajatele.
Enese näljutamine või toidu välja oksendamine toovad paraku endaga kaasa rohkem halba kui head, kõige mustema stsenaariumi korral võib see lõppeda surmaga.

Vahest kõige ekstreemsem näide on USA riistvõimleja ­Christy Henrich. Omal alal USA tippu kuulunud Henrichile sai saatuslikuks üks võistlus 1988. aastal, kui ta oli vaid 15-aastane ning üks kohtunik teatas talle, et kui neiu soovib olümpiale pääseda, tuleb tal kaalust alla võtta. Mõned kuud hiljem tuli Henrichil alla neelata veelgi mõrum pill – ta jäi ülinapilt USA olümpiakoondisest välja. Ja sealt edasi hakkaski kõik allamäge minema.

Henrich sattus korraga nii anoreksia kui ka buliimia küüsi, varem 43 kilogrammi kaalunud 150-sentimeetrine piiga kaalus ühel hetkel kõigest 21 (!) kilogrammi. Oma keha piinamise tõttu visati ta USA koondisest välja ning Henrich otsustas tippspordist loobuda. 1993. aastal hakkas ta lõpuks aru saama, et kaalust oli tema jaoks saanud kinnisidee ning ta oli nõus ravile minema.

Paraku oli selleks ajaks kahju juba tehtud ning võimlejanna suri kõigest kaheksa päeva pärast oma 22. sünnipäeva, kuna mitmed tema siseorganid lakkasid töötamast. «Mu elu on kui kohutav õudusunenägu, tunnen, nagu elaks minu sees mingi koletis,» rääkis Henrich aasta enne oma surma oma võitlusest toitumishäiretega.

Iga kolmas naissportlane

Kurb küll, aga Henrichi näide pole sugugi ainuke. See on kindlasti üks hirmsamaid, aga neid, keda kimbutanud anoreksia või buliimia, halvimal juhul mõlemad haigused, on hirmuäratavalt palju. Erinevate uuringute järgi on toitumishäiretega hädas iga kolmas nais­sportlane.

Noorena Nõukogude Liidu koondisesse kuulunud iluuisutamise treener Anna Levandi meenutas, et neil oli laagris kõigil paika pandud täpne kaal ning kui selle numbri väihegi ületasid, tähendas see, et oled ülekaaluline. «Üksiksõitjatel arvutati kaalunumbrit niimoodi, et pikkusest lahutati 112.

Minul oli see number siis 52 kilogrammi,» rääkis Levandi. «Tol ajal oli õige kaalu hoidmine imekunst, praktiliselt ainuke võimalus oli enda näljutamine. Toiduvalikut ju polnud, poed olid tühjad.»

«Sõin kord päevas, lõuna ajal, hommikul ega õhtul ei söönud midagi,» jätkas Levandi. «Kui treenisin Stanislav Žuki juures, oli kord selline, et kui olin isegi 50 grammi ülekaalus, siis ta ei treeninud mind, ütles, et pean iseseisvalt tegema, sest ma ei suutnud elementaarset tingimust täita.»

Distsipliini küsimus

Levandi möönis, et kuigi tänapäeval sellist massilist näljutamist ilmselt enam pole, on toitumishäired tippsportlaste seas paraku siiani probleemiks. «Kindlasti on neid, kes pärast sööki kohe oksendama lähevad,» arvas Levandi. «Aga minu arvates on praegusel ajal kaalu hoidmine sportlase enda kätes, see on distsipliini küsimus.»

Omanimelist uisukooli juhtiv Levandi selgitas, et kui sportlane soovib tippu jõuda, peab ta ka ise toitumise peale mõtlema ja kaloreid arvutama hakkama. «Nüüdisajal on ju teooria kõigile kättesaadav, internetis on kõik täiesti olemas,» arutles ta.

«Professionaalsel sportlasel lihtsalt peab kaal olema väiksem kui tavainimesel. Aga tuleb süüa õigesti, mitte vähe.»

Õigest toitumisest tuleb Levandi arvates rääkida nii lastele kui ka nende vanematele. «Aga see on pikk ja vaevaline teekond, vanemad võivad ju mõista, kuid lastel läheb arusaamiseks kauem aega,» sõnas Levandi. «Kui teised lapsed söövad krõpsu ja saiakesi, tekib ju endal ka tahtmine.»

NSV Liidu koondisesse kuulunud iluvõimleja Janika Mölder nägi aastaid tagasi väga lähedalt, kuidas tema treeningukaaslased toitumishäiretega võitlesid. Kui alguses kasutasid tüdrukud veeväljutajaid ja kõhulahtisteid natuke, siis hiljem juba pakkide viisi. Natuke enam ei aidanud – toime kadus.

«Nad sõid ka tavalist toitu, aga kogu öö istusid tualetis ja seejärel ilmusid hommikul treeningule,» rääkis Mölder, kelle sõnul maksavad nad seetõttu nüüd ka lõivu. Paljud neist on ainevahetushäirete tõttu paksuks läinud.

Mölderit ennast seesugused probleemid ei puuduta. Talle oli sale keha loomulikult kaasa antud. «Minu jaoks pole toitumine kunagi probleem olnud. Ma pole kunagi nälginud, küll aga vältisin tippsportlaskarjääri ajal jahutooteid ning sõin tagasihoidlikult. Samas sõin tihemini kui teised,» rääkis Mölder, kes nägi kõhulahtistitest veelgi äärmuslikumaid kaalulangetusviise. «Mõned sportlased saadeti kiledressidega sauna ja pandi hüpitsaga hüppama. Õudne mõeldagi!»

Seda, et võimlemismaailmas samu probleeme enam ei esine, ei julge Mölder väita. Enda sõnul ei puutu ta tippseltskonnaga enam piisavalt kokku, et seda kindlalt öelda. «Võimalik, et seal on samad probleemid, aga võimalik, et enam pole. Ma ise ei tea küll kedagi, kes praegu nende probleemide küüsis oleks,» sõnas ta.

Õhtusöögist loobuda

Mölder ise üritab treenerina oma õpilasi kasvatada nii, et nad sarnaste probleemide vangi ei langeks. Kui on vaja, et mõni hoolealune kaalu langetaks, siis soovitab ta eelkõige õhtusöögist loobuda. «Esimene reegel ongi siis see, et õhtusöögist tuleb loobuda ja juua ainult klaas keefirit,» rääkis Mölder.

NSV Liidu treenerite käemustrit endine maailmameister aga ei praktiseeri. Tema sõnul võib see mõne sportlase elu igaveseks rikkuda. «Nii ei tohi kunagi öelda, et ära enam söö, mõni lõpetab kohe väga halvasti ja hakkabki end näljutama. Oleme soovitanud sportlastel süüa salateid, kala, kana ja kohupiima ning loobuda jahutoodetest. Siis ei tohiks seesuguseid probleeme tekkida,» avaldas Mölder.

Kuigi võiks ka arvata, et niivõrd glamuursel alal kui võistlustants on neidudel samuti toitumishäireid, pole Revalia tantsukooli treeneri Merle Klandorfi sõnul tema kõrvu ühtki seesugust juttu jõudnud.

«Mõnikord peame tütarlastele meelde tuletama, et nad võiksid suvel juurde tulnud kilod ära kaotada, aga mingit näljutamist küll ei toimu,» kinnitas Klandorf. «Kui inimene on ülekaaluline, siis treenerid soovitavad alla võtta, sest muidu ei jõua trenni teha ega ka poolteist minutit tantsu vastu pidada. Aga me räägime ikka normaalkaalust, mitte hullumeelsest allavõtmisest.»

Ohumärgid

•    Toitumine ja kehakaal muutuvad kinnisideeks

•    Inimene kurdab pidevalt, et on paks, ja kritiseerib oma keha

•    Sage üksinda söömine

•    Kõhulahtistite tarvitamine

•    Söömise ajal ja/või pärast sööki vannitoas käimine

•    Järjepidev dieetlimonaadi või vee joomine

•    Maniakaalne treenimine

•    Inimene kurdab pidevalt, et tal on külm

Anoreksia on psüühikahäire, mille tunnuseks on teadlik ja tahtlik kehakaalu alandamine alla tervisliku piiri. Kliinilise diagnoosi püstitamiseks peab kehamassiindeks olema 17,5 või väiksem.

Buliimia on sündroom, mille iseloomulikuks tunnuseks on õgimissööstud ja ülemäärane kehakaalu kontroll, mille tulemusena üritatakse toidu paksuks tegevat mõju kaotada oksendamise ja lahtistite söömise abil või muul moel.