Kas tõesti tippjalgpalluri nädal kaalub üles nelja tavainimese elutöö?

Zlatan Ibrahimovich FC Barcelona särgis. Foto: AFP/SCANPIX

Manchester City jalgpalliklubi pakkus Rootsi koondislasele Zlatan Ibrahimovichile nädalapalgaks 9,5 miljonit. «Jalgpallurid teenivadki palju,» mõtleb enamik, kes ei pööra säärasele ebavõrdsusele suuremat tähelepanu.

Selles, et rikaste Saudi Araabia naftašeikide juhitav Manchester City meeskonna tugevdamiseks tohutuid kulutusi teeb, pole midagi uut.

Samamoodi on lähiajaloos silma paistnud venelase Roman Abramovichi Londoni Chelsea, aga ka Hispaania hiid Madridi Real, kes viimasel kümnendil pallurite ostmiseks kulutanud veidi üle ühe miljardi euro (pea 16 miljardit Eesti krooni). Võrdluseks: mullu detsembris kiitis riigikogu heaks Eesti riigi 2010. aasta eelarve, mille kulud ületasid tulusid 5,2 miljardi krooni võrra.

Absurdsed summad

Üks asi on aga jalgpalliklubide omavaheline rahaloopimine jalgpallurite ostmise-müümise eest, teine aga summad, mis lihast ja luust inimeste palkadeks lähevad. Viimati tekitas furoori eelmainitud Ibrahimovichi juhtum. Näiteks Eesti jalgpallikoondise kapteni, Norra esiliiga klubis Fredrikstad mängiva Raio Piiroja sõnul on sellised summad ebanormaalsed.

«Ei oskagi selle peale midagi öelda. Summad on ikka absurdsed,» nentis Piiroja. «Ma ei kujuta ette, mille pärast nii palju makstakse või mida selle rahaga tehakse?»

Võrdluseks tõi Piiroja, et Norra kõrgliigas maksti majanduse kõrgajal parematele mängumeestele umbes kuus miljonit Eesti krooni hooaja peale, kust tuli maksud maha arvata (tõsi, ka Ibrahimovichi palgast läheks teatud protsent riigikassasse).

«Ma ei usu, et Ibrahimovich nüüd nii hea on, et talle sellist raha peaks pakkuma,» imestas Piiroja, kes kõrgliigas olles ka ise liiga hinnatuimate pallurite hulka kuulus.

Hoopis ulmeliseks lähevad arvud siis, kui tippjalgpallureid võrrelda tavalise inimesega. Võtkem võrdluseks keskmist palka, 11 865 krooni saava eestlase. Maarjamaalase, kes pärast keskkooli ei otsusta ülikooli minna, tööiga algab 18- ja lõppeb 63-aastaselt. Seega kestab tööpõli jämedalt 45 aastat. See aga tähendab, et terve tööelu jooksul teenib eestlane 6 407 100 krooni. Miinus maksud mõistagi. Arvutustest tuleb niisiis välja, et poolteist eestlast teenivad terve elutööga sama palju, kui serbia juurtega rootslane lepingu vastuvõtmise korral ühe nädalaga.

Veelgi kurvem on võrdlus siis, kui kõrvutada Ibrahimovichi Eesti alampalka, 4350 krooni saavate inimestega. Selline eestlane saab oma kukrusse terve elu jooksul 2 349 000 krooni. Seega peavad neli inimest terve elu tööd rabama, et vutimehe nädalapalka teenida. Mida sellistest võrdlustest arvata?

«Natuke naljakas on küll. Räägitud on, et ka jalgpallis kehtestatakse palgalimiit ja minu meelest peaks mingi piir olema,» kommenteeris Piiroja.

Raha rikub jalgpalli

Samas võib mõelda, et äkki tulevad sellised arvud noortele jalgpallurihakatistele kasuks. Maailma jalgpallis on küll muinasjutulugusid, kus näiteks Brasiilia vutimehed on vaestest agulitest vaid tänu oma jalgpallioskustele pääsenud. Võib-olla sellised eeskujud motiveerivad noori trenni tegema ja hoiavad tänavatelt eemal?

«Mina küll nooruses vutti mängides ei mõelnud tulevikus rahateenimisest. Mängisin ikka naudingu pärast,» sõnas Piir­oja, kelle sõnul võivad sellised palgad lausa kahjuks tulla. «Pigem tuleb see jalgpallile ikka kahjuks. Mingis eas hakatakse end ehk juba üle hindama ja nõutakse liiga palju.»

Ühe mõttekäigu pakkus Piiroja aga veel. Mõnes mõttes on jalgpallurid jällegi halvemas seisus. Nimelt kestab nende tööpõli märksa vähem.

«Jalgpalluri tippaeg kestab vaid kuus-seitse aastat, samas kui arst võib töötada pea terve elu,» märkis Piiroja.