Peep Pahv: kaduv korvpalliriik

Postimehe sporditoimetuse juhataja Peep Pahv. Foto: Peeter Langovits

Ilmselt on nüüd kõik korvpallisõbrad saanud endale selgeks, milline on meie tegelik tase. Kaotused Austriale ja Hollandile ning vastakaid tundeid tekitanud võidumäng tibatillukese Luksemburgiga ei jäta võimalust pidada end suureks korvpalliriigiks. Kahjuks.

Isegi veel möödunud suvel, kui Eesti korvpall pudenes A-divisjonist, valitses arvamus, et küll me seal «mudaliigas» vastaseid loputame ning õigesse seltskonda tagasi murrame. Jah, me oleme harjunud ootama põnevaid heitlusi Euroopa tugevate keskmike Makedoonia või Lätiga, kuid vaadates seda, millist korvpalli mängitakse seal ning kuidas saab väljakul hakkama Eesti koondis, peab tunnistama, et oleme kaugele maha jäänud.

Kui nüüd kainelt järele mõelda, siis millele me tänavu suvel tegelikult lootsime? Miks peaks meie korvpallikoondis olema parem kui Austria või Hollandi oma, kui me oleme nendega võrdsel tasemel ka noorte vanuseklassides? Kusjuures selline olukord valitseb juba aastaid. Näiteks Eesti koondise abitreener Alar Varrak meenutas, et ise erinevates noortekoondistes mängides pidi ta taluma kaotusi isegi Islandile… Aga just tolleaegsetes koondistes tiirlesid ka meie praegused põhijõud – Kristjan Kangur, Gregor Arbet, Janar Talts.

Kuid aitab halamisest! Põhiküsimus on ju selles, kuidas aastatetagusele heale tasemele tagasi jõuda. Möödunud sügisel korraldati Eesti korvpalli päästmise loosungi all ajurünnakuid ning moodustati erinevaid töögruppe. Mõistagi pole võimalik ühe aastaga kuigi palju muuta ning vaevalt ulatuksid need muutused rahvuskoondise mängutasemini. Kuid ärevaks teeb see, et ei pöörata piisavat tähelepanu noortekoondistele.

Raske on näha ühtegi mõistlikku põhjendust, miks ei osalenud EM-sarjas Eesti kuni 20-aastaste koondis – seda seisus, kus alaliidu juhid räägivad vajadusest pakkuda noorteklassi ja täiskasvanute vahele jäävale põlvkonnale võimalusi treenida ja mängida. Huvitav, kus peaks siis lähim järelkasv karastuma? Tänavu ellu kutsutud

B-koondis oli küll tore ettevõtmine, kuid nädalane treeningulaager ja kaks kesksuvist treeningmängu pole võrreldavad EMil omavanustega heitlemisega.

Liiga kergekäeliselt on suhtutud ka mõne vanuseklassi noortekoondise treenerite valikusse – need ametipostid ei peaks olema noorte meeste proovimise kohaks, vaid olema sama vastutusrikkad kui täiskasvanute koondise juhendaja roll. Seega peaks neid vedama kogenud ja ennast tõestanud treenerid. Siis ehk suudaksime vältida noorte allajäämist Luksemburgile ja Iirimaale – riikidele, kus korvpall on marginaalse tähtsusega. Kuniks aga sellised kaotused jätkuvad, on helgesse tulevikku raske uskuda.