Korvpallijuht Loide karm tõdemus – järelkasv ei huvita kedagi

Need Eesti noored korvpallurid, kes võinuks kuuluda U20 koondisse, said osaleda Eesti B-koondise lühikeses treeningutsüklis. Foto: Liis Treimann

Vähe sellest, et Eesti korvpalli rahvuskoondis on vajunud Euroopa mõistes keskmikestki kaugele, on seis noortekorvpallis veelgi hullem – tiitlivõistlustel osalemiseks napib raha ning kui välja minnaksegi, lepitakse kesiste tulemustega.

Eesti Korvpalliliidu peasekretäri Karel Loide sõnul on hinnangute andmisel palju kinni emotsioonides, kusjuures suuna annab meeste koondise esinemine. Saanuks mehed EMi B-divisjoni alagrupiturniiril võidu või kaks rohkem, oleks pilt kohe rõõmsam.

Karel Loide, möödunud sügisel korraldati mutta vajuva Eesti korvpalli päästmiseks mõttetalguid ja moodustati kõiksugu töögruppe. Kui palju on suudetud tekkinud ideid ellu viia?

Päris palju – koondiste jaoks on loodud uus struktuur, välja töötati käsuliinid ja uued tegevuskavad. Meie jaoks on suur võit seegi, et alates sügisest hakkab Tallinna Ülikool andma ainepunkte ka korvpallitreeneri õppealal. Oluliselt on suurenenud noortekoondiste ühiste treeningute ja võistlustel viibimise päevade arv.

Näiteks U18 poisid olid selles tsüklis koos 66 päeva, U16 poisid 48 päeva, sama palju käisid koos ka tüdrukute koondised. Töös olid ka U14 esindused. Kogu tegevus algas varem kui eelmistel kordadel ning koondiste kava oli varasemast kolm korda suurem.

See kõik on tore, kuid täiskasvanute klassi üleminekul olulist U20 poiste koondist ei moodustatudki. Sellisele käigule pole võimalik õigustust leida!

Ei ole või… see on tagantjärele tarkus. Alguses hinnati, et selles vanuseklassis on vaid kaks meest, kes peaksid olema pidevalt kaasatud tõsisesse töösse, kuid need mehed osalesid nagunii B-koondise ja meeste põhikoondise treeningutel. See otsus langetati juba talvel.

Kes sellise otsuse langetas?

Treenerite toimkond ning kõik treenerid olid selle poolt. Alaliidu sekretariaadi ettepanek oli U20 koondis EMile saata, aga peale jäi arvamus, et asendame selle B-koondise treeninglaagri ja turniiriga, kuhu saab võtta juurde mõned vanemad mehed.

B-koondis kujunes ju naljanumbriks – mõni päev treeninguid ja kolm mängu.

Tegelikult pidi see olema pikem, aga asjad muutuvad ning osa variante langes ära. Valitses arvamus, et targem on U20 koondis moodustada järgmisel aastal, kui Rain Veideman on ka selles vanuseklassis. Tänavu käis ta U19 klassi alla.

Sellist koondist polnud ju ka olemas. Pealegi pole vahet – Veideman võinuks ka aasta nooremana U20 esinduses mängida.

Vahe seisneb selles, et me ei suuda kõiki koondisi koos välja panna. Kes selle kinni maksab? Sellel teemal võib ju lahmida, aga ütle, miks Eestil pole näiteks naistel võrkpallikoondist?

Naiste võrkpall on midagi muud. Korvpalliliidul on ju ometigi juhatus, kes peaks tegelema raha leidmisega.

Kes annab noortekoondisele raha – Eestis ei huvita järelkasv kedagi. On üksikud toetajad, kuid U20 koondise EMile saatmiseks vajanuks me juurde 500 000 krooni. See on iga noortekoondise ühe tsükli keskmine maksumus.

Kust siis tuleval hooajal U20 koondise jaoks raha leitakse?

Vähendame alumiste vanuseklasside tegevuse mahtu.

Kaotate mõne vanuseklassi koondise ära?

Me ei kaota midagi ära, kuid vähendame nende mahtu. Juba tänavu tasusid nooremate koondiste eest osa kulusid klubid ja lapsevanemad, uuel hooajal võib nende osa veel suureneda.

Millise sõnumi annab meie jutuajamine praegustele noortele? Nad loevad, et programmi võetakse vähemaks, järelikult pole mõtet trenni tehagi, midagi nagunii ei toimu.

Ma pole ju öelnud, et koondised ära kaovad või tiitlivõistlustele ei minda. Võimalik, et alaliit teeb klubidega kokkuleppe ning nad panustavad eelarvesse suurema osa ise. Seni on koondises lapsele kõik välja tehtud, ent tulevikus pole see sellises mahus võimalik. Kõiki vanuseklasse pole võimalik EMile saata, kuid erinevate turniiride ja sõpruskohtumistega saavad kõik korraliku arvu mänge.

Sellisel kujul pole ju võimalik Eesti korvpalli halvast seisust päästa. Ainus pääsetee peaks ju olema kogu raha noortele suunamine.

Raha lihtsalt pole. Aasta tagasi saime hasartmängumaksu nõukogust kaks miljonit, tänavu vaid 400 000 krooni. Tunduvalt on vähenenud ka kultuurkapitali ja haridusministeeriumi rahaeraldused. Me võime kiruda, et meistriliigas osaleb liiga palju leegionäre, kuid nende kõrge registreerimistasu arvelt oleme finantseerinud noortekoondiste tööd.

Millega ikkagi juhatus tegeleb? Nende inimeste ülesanne peaks ju olema alaliidule raha leidmine.

Muidugi on see nende ülesanne, kuid pole võimalik minna sponsori juurde ja küsida, et palun andke meie noortekoondistele raha. Toetajatel puudub huvi, kuna nad ei saa sellise koondise kaudu endale reklaamiväljundit. Kui EM-turniir toimub kusagil välismaal, ei näe isegi särgil olevat reklaami keegi.

Sellisel juhul peaksid juhatuse liikmed panustama oma raha. See pole ju koht, kus aupaistel peesitada, vaid need inimesed peavad vastutama spordiala tuleviku eest.
See on küsimus juhatusele.

Kui juhatus ei suuda raha leida, siis milline oleks lahendus?

Sportmängude rahastamise küsimustega peaks tegelema EOK juurde loodud pallimängude grupp.

Selle müstilise grupi moodustamisest on räägitud juba rohkem kui aasta, kuid reaalseid tulemusi pole näha.

Vahepeal ei toimunud tõesti midagi, kuid nüüd on sellele uus elu sisse puhutud. Andrus Nilk võeti sinna sekretäriks, tema vahendab alaliitude vahel infot. Pallimängudega tegelevad alaliidud tegid ettepaneku, et tiitlivõistlustele suunduva koondise osavõtumaksud või reisikulud peaks tasuma riik.

See on nii kallis ettevõtmine, et poleks me tänavu pidanud ühte turniiri kodus, jäänuks ühel meeskonnal EMil osalemata. Korvpallis on sellised turniirid tunduvalt kallimad kui võrkpallis või jalgpallis – vahe seisneb eelkõige kohapeal viibimise ajas. Kui teistele tähendab alagrupist edasipääs sisuliselt karistust, siis meil on see karistus igal aastal – turniir kestab alati paar nädalat.

Seis on vilets. Mis annab kindlustunde, et tulevikus läheb paremaks?

Meedia peab Eesti Olümpiakomiteed ja riiki survestama. EOK-l on lihtne öelda, et raha ei ole ja ei saa – Eesti sporti hinnatakse ju vaid olümpiamedalite järgi. Pallimänge saab aidata aga vaid avalik surve, mis paneb poliitilise raha liikuma.