Jalgpalli superklubi – väärt äriplaan?

Kaarel Täll Foto: Liis Treimann

Töötud jalgpallurid said Eesti möödunud vutiaasta üheks märksõnaks. Koondises aastate jooksul põhiraskust kandnud mängumehed sattusid väga erinevatel põhjustel olukorda, kus nad jäid oma klubides ilma mänguajast ja lepingutest.

 

 

Miks aga ei suuda Eesti klubid antud võimalust ära kasutada ja mehi oma ridadesse palgata? Praegu oleks parim võimalus luua nn superklubi, mis võiks jõuda näiteks Euroopa liiga alagrupifaasi ning tuua Eesti jalgpallile kuulsust ja raha. Kui kuskil spordis üldse tasuta raha jagatakse, siis on see jalgpall. Euroopa katusorganisatsioon UEFA on pururikas ning üsna heldelt premeeritakse ka oma võistlustel osalejaid.

Kui näiteks Eesti jalgpalli viimaste aastate valitseja Tallinna Levadia suudaks eelarvet suurendada 600 000 euro võrra, siis saaks palgata kümme meest, kellele pakkuda 5000 euro suurust kuupalka. Usun, et sellise summa eest oleks valmis paljud Eesti parimad pojad kodumaal mängima. Möödunud nädalal tõdes Sergei Zenjov Postimehe veergudel, et hea meelega teeks ta jalgpalluritööd kodus perekonna juures. Kui Eesti liiga tase seda vaid lubaks.

Liiga taset superklubi loomine muidugi ei tõstaks. Pigem muutuks kodused meistrivõistlused igavamaks. Kui aga Zenjovil tekiks iga nädal võimalus mängida Euroopa liiga alagrupiturniiril, siis usun, et ta oleks nõus Levadia, Flora või Nõmme Kalju särki kandma küll. Eriti kui palk oleks motiveeriv.