Kuigi tavalisest aste madalamal mänginud Eesti korvpallikoondise suvi lõppes negatiivse tulemusega, ei näe peatreener Tiit Sokk eestlaste meelisala seisu päris mustades toonides. Samas
ei luba ta ka olukorra kiiret paranemist.
Sokk: mängija peab tahtma end tõestada
27. august 2010, 10:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suvega sai aga Sokule selgeks päris mitu asja – mõned seni usaldust teeninud mängumehed tuleb tulevikus kõrvale jätta, noorenduskuuriga tuleb julgelt jätkata ning mängijate eneseteadvus peab vormi timmimisel paranema. Tulevikus loodabki ta näha koondises mängijaid, kes ei ela tänases päevas, vaid hoopis tulevikus.
Tiit Sokk, Eesti koondise viimasest EM-mängust on juba mitu päeva möödas ning kindlasti oled mõttes teinud kokkuvõtteid. Kuidas suve hinnata?
Korvpallis on eduks vähe vaja – võidad ühe punktiga ja oled kuningas, ühega kaotades aga suure jama sees. Kuid seejuures on ju küsimus vaid kahes punktis… Võib-olla tõesti sai
B-divisjoni alahinnatud, mängustiili muutes uskusime, et meie mehed teevad kas või musklite abil ära ning suudavad vastased individuaalsete oskuste abil üle mängida. Tegelikult on aga A-divisjoni tagumise ja B-divisjoni esimese otsa vahe väga väike.
Peatreeneriks saades rääkisid koondist ootavatest muutustest, kuid tegelikkuses oli kõrvalejääjaid vähe. Kas tagantjärele targana arvad, et pidanuks veelgi julgemalt noorte peale mängima?
Alguses polnud meil teada, et olenemata tulemusest tõuseme A-divisjoni, seepärast oli mõte minna välja parimate jõududega. Viimaste aastatega oli välja kujunenud seltskond, kes seni koondises põhirolli kandis, ning meil polnud mingit põhjust öelda, et nad on kehvemad kui noored. Pealegi ei saanud me ju oma klubis üheksanda ja kümnenda mehe rolli täitvaid mängijaid koondises põhimeheks tõsta.
Alguses oli kõik ilus – mehed tahtsid hirmsasti, kuid lõpuks ei andnud kõik mängijad endast maksimumi. Ilmselt polegi nad harjunud seda tegema, ent 95-protsendiliselt pingutades ei vea nad koondises oma kohta välja.
Loodan, et need noored, kes meiega koondise tsükli läbi tegid, said juurde enesekindlust ja kerkivad tuleval hooajal esile. Siis saame teha ka koosseisus vahetusi.
Mitu meest kavatsed järgmiseks suveks kõrvale heita?
Paar meestki on juba suur arv, eriti siis, kui need on põhimehed. Aga vahetama peaks rohkem. Ma ei taha rääkida nimedest, kuid keegi pole ju loll, küllap said need mehed ise ka tekkinud olukorrast aru. Võib-olla olid nad endaga rahul – mina igatahes mitte.
Mängijal peab olema sära ja ta peab tahtma platsil olla, ent mõnest mehest jäi mulje, et ta peab seal olema. Suhtumises tekkis muutus pärast Tallinnas peetud kontrollturniiri, kui mängijatel algasid läbirääkimised klubidega. Ilmselt muutus nende seljatagune kindlamaks ja tekkis mõte, et enam ei peagi nad midagi näitama.
Tegelikult peaks mängijal olema alati soov ennast tõestada. Ükskõik, kas treeningul või mängus, alati pead tahtma võita. Kui aga treeningul tullakse näiteks viskevõistlusele mõttega, et võit pole tähtis ning kõige suhtes ollakse ükskõikne, siis see häirib mind kõige rohkem.
Kas selle suve põhjal saab anda Eesti korvpallile põhjapaneva hinnangu?
Kindlasti mitte. Tänavu oli osa meeste kehaline seisund väga vilets. Tegime küll poolteist kuud kõvasti trenni, kuid tegelikult kulub heaks saamiseks vähemalt kolm aastat tõsist tööd. Ma ei saa öelda, et üheski klubis ei tehta tõsiselt trenni, kuid olin möödunud hooajal pool aastat ühe klubi juures ja nägin mis konditsioonis mehed olid. Kuid siin ei saa süüdistada ainult treenereid, ka mängijate eneseteadvus peab olema suurem.
Olen oma endistele õpilastele öelnud, et kui tunnete, et midagi jääb puudu, tulge siia ja tegeleme sellega. Mängija ise peab ju ka vastutama, nemad on väljakul… Kui on vaja, tuleb ise pea tööle panna.
Loodan, et tuleval aastal on koondises mehed, kes ei ela tänases päevas, vaid hoopis tulevikus.
Tänavu kutsuti ellu B-koondis, ent see tegutses vaid nädala. Samal ajal loobuti U20 koondise EMile saatmisest. Kuidas asjade sellist käiku seletada?
Otsustasime B-koondise kasuks, kuna seal on töös ka mõned vanemad mehed, kes muidu jääksid ripakile. Tegelikult tuleks seda seltskonda suvel kauem koos hoida, teha tööd ja osaleda turniiridel.
Peame tegema endale selgeks, mille nimel koondis välja läheb. Kui Eesti tasemel pole 20-aastane mees veel kusagil klubis, muutub tema tipptasemel mängijaks sirgumine üsna kaheldavaks.
Tean küllalt juhtumeid, kus U20 koondisse kuuluvad poisid käivad EM-turniiriga kaasneval ilusal reisil ära ning kergitavad seejärel kaabut – rohkem nad korvpalli ei mängi. Isegi U18 koondises on poisse, kes tunnistavad, et ei tahagi tegelikult korvpalluriks saada – aga mida kuradit nad seal siis üldse teevad… Seepärast tunduski laiema valikuga B-koondis parem variant.
Mis järgmiseks suveks muutub?
Koondise mängus ei saa väga palju muutuda, selleks oleks vaja paari tõelist staarmängijat. Samas ei saa me nende tekkimist või mittetekkimist täpselt prognoosida, peame tööd edasi tegema ning kaardistama noori mängijaid selle järgi, mida nad oskavad. Kõik võib muutuda üsna järsku – mäletan aastat 1986, kui Kalev oli Nõukogude Liidu meistrivõistlustel esiliiga põhjas. Toona piisas paari uue mehe tulekust ja korraga oli kõik väga hästi.
Meenutan ka Märt Kermonit, kes 1983. aastal lõi Kalevist kõik vanad mehed minema ja tõi noored asemele. Head nime ta sellega endale ei teinud, kuid mees võttis ette ja tegi ära. Algus oli hullem kui meil, kuid tulime sellest välja. Sain tänavu suvel sarnase tunde – tulgu mis tuleb, muutused tuleb läbi viia.