Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/01/14/3678933t1h4851.jpg)
Selleks et Venemaa suusakoondisse pääseda, pole liiast, nagu vanal nõukogude ajal, kasutada tutvusi.
Tuttav on Urmas Välbe, kelle ekskaasa Jelena on Venemaa murdmaasuusaliidu president. President on aga kõrgel ja kaugel. Kasulikum on see, et Urmas Välbe on Venemaa suusakoondise hooldemees. Äkki ta aitab?
«Mine hommikul kella kuueks Tehvandi staadionile,» soovitab Välbe. «Kui Jaak Mae muidugi lubab – seal on lubade värk.» (Mae on Otepää MK-etapi korralduskomitee esimees.) «Veel parem: mine Hobuseraua tõusu lõppu ja hüppa seal kellelegi venelastest sappa.» Mõtleb hetke. «S*tt lugu: venelased on heas vormis – näed neid ainult korraks ja ongi kogu lugu.»
Lühidalt: tutvus nüüdisajal enam ei aita.
Nii ei jää muud üle, kui helistada õhtul Venemaa suusakoondise mänedžerile Juri Tšarkovskile – Mae soovitab pöörduda tema poole isanimega Juri Anatolevitš, mis näitab tõelist lugupidamist – ja küsida, nagu ajakirjanikule kohane, otse: «Juri Anatolevitš, olen ajakirjanik Postimehest, mis on...»
«Tean, tean, mis on Postimees,» kostab Tšarkovski. Ta elab juba aastaid Otepää lähistel ja tal on eesti naine.
«Tahtsin küsida, kas võin Venemaa koondisega ühineda.»
«Jumala pärast, palun väga! Tulge homme hommikul poole kümneks kohale.»
Väga hea inimene
Kell pool kümme olen Tehvandi staadionil ainus. Kui jätta arvestamata endine Eesti suusakoondislane Priit Narusk, kes juhendab ajateenijaid, kuidas staadioni tribüüne lumest puhtaks rookida.
Vene koondise hooldemehed ütlevad, et sprinterid tulevad trenni kella kümnest. Seni võib imetleda nende hiiglaslikku sinist hooldebussi, kuhu pääseb läbi automaatselt avanevate klaasist liuguste. «Ikkagi 21. sajand,» nendib telemees Lembitu Kuuse, kes, nagu ilmneb, tunneb Vene koondise vana kaardiväge nägu- ja nimepidi.
Valin treeningukaaslaseks venelaste tituleerituima mehe, Vancouveri olümpiavõitja ja tunamullu Val di Fiemmes kahekordseks maailmameistriks tulnud Nikita Krjukovi (29). Ta on lahkelt nõus.
«Krjukov on inimene suure algustähega,» kiidab Tšarkovski. «Ta on väga hea inimene. Aus, korralik, hästi kasvatatud. Kultuurne ja viisakas.»
Krjukovil on plaanis rahulik treening ligi poolteist tundi. Ta saabus Otepääle ju alles eelmisel päeval Rootsist. Ülejäänud Vene meeskond tegi siis trennis kiirendusi. Aga maailmaässa rahulik tempo tähendab harrastajale korralikku võistluskiirust. Lisaks profi tehniline üleolek, mis ilmneb näiteks kurvide agressiivsemas läbimises, tõusude lõpus sujuvamas käiguvahetuses ning laskumistel saadud hoo tõhusamas ärakasutamises järgneval lausikul või tõusul. Esimese 3,5-kilomeetrise ringi lõpuks, mis seal salata, on Krjukov suutnud mind üksjagu läbi küpsetada. Ise ei tee ta mõistagi teist nägugi. Tagant vaadates tundub, nagu mõnuleks suuskadel.
Ent enim üllatab, et mu ninast auguga Fischerid, tont teab mis vana määre all (kui seda seal üldse veel järel on), ei jää laskumistel Krjukovi Rossignolidest, mis on valmistatud trenniks ette venelaste ultramoodsas hooldebussis, põrmugi maha.
Teisel ringil laseb Krjukov tempot märgatavalt alla. See tekitab kahtluse, et äkki tahtis ta algul kontrollida, mis mees end tema sappa üldse haakis.
Mees võtab end kokku
Nelja ringi järel võtab Krjukov suusad alt. Sedapuhku aitab. (Oli ka, arvestades mu seisundit, viimane aeg.)
«Raske oli,» tunnistab ta. Siis piiksutab Polari randmekella. Keskmine pulss oli treeningul 142. «Pisut kõrge,» sõnab ta. Vaja olnuks sõita 138–140ga, lisab ta.
Krjukov ei varja, et vorm pole kõige parem. Ta on varem tulnud Otepää sprindietapil kahel korral kolmandaks, ent eelmisel nädalavahetusel piirdus Falunis Skandinaavia karikavõistlustel 12. kohaga (Peeter Kümmel oli 21.). Arvatavasti on põhjus selles, et treener on muutnud treeningumetoodikat, oletab ta, sest vanaviisi edasi minna ei saa, vaid tuleb otsida sportlikuks arenguks uusi mooduseid. Krjukov pakub, et kui hinnata tunamullust vormi Val di Fiemme MMil sajaprotsendiliseks – seal alistas ta lõpusirgel kullaheitluses kuulsa norralase Petter Northugi ega pidanud enda kinnitusel selleks isegi viimast mängu panema –, siis Vancouveris olümpiavõitjaks tulles oli vorm maksimaalsest 90 protsenti ning nüüd on kõigest 60 protsenti.
Mänedžer Tšarkovski soostub, et Krjukov pole sel hooajal näidanud parimat minekut, ent lisab: «Krjukov on Krjukov – kui vaja, võtab ta end kokku.» Tšarkovski meenutab: «Näiteks Vancouveri olümpia, kus juhtis Aleksandr Panžinski. Olin kindel, et tal pole mingeid šansse, aga ometi tegi ta lõpujoonel spagaati, surus jala ette ja tuli esimeseks. Või 2009. aasta Libereci MMi meeskonnasprint, kus Andrei Parfjonov kaotas viiendas vahetuses väga-väga palju. Krjukovil polnud jälle mingeid šansse, ta oli 7. või 8., aga ta ikkagi võitles, sai ülejäänud peaaegu kätte ja lõpetas neljandana.»
Samas ei tasu Tšarkovski sõnul unustada, et alles hiljuti Krjukov abiellus ning mullu kevadel sündis ta perre tütar – see on toonud lisakohustusi. «Aga keegi ei kahtle, et vajalikul hetkel on ta vormis,» lausub Tšarkovski, «ja isegi kui mitte praegu, siis järgmisel olümpial.»
Nii Krjukov kui Tšarkovski peavad Venemaa koondise tänavuseks esinumbriks Aleksei Petuhhovi, kes on hakanud varasemast märgatavalt paremini ka klassikat sõitma. Ta hoiab MK-sarjas sprinterite arvestuses teist kohta.
Otepää MK-etapp on Tšarkovski sõnul Venemaa koondislastele tähtis võistlus, sest selle ja järgnevate startidega selgub, kes on need neli, kes pääsevad Faluni MMile. «Meil on väga tihe konkurents, et sprindis meeskonda saada,» lausub ta. «Keegi ei saa end lõdvaks lasta. Krjukov ka ei saa end lõdvaks lasta.» Venelaste eesmärk on Otepää etapil, lisab Tšarkovski, pääseda nii individuaalselt kui meeskondlikult esikolmikusse.
Krjukov tunnistab pärast ootamatult raskeks kujunenud eilset treeningut, et oleks hea, kui jõuaks esiviisikusse.
Tšarkovskile, üksjagu Eestimaa mehele, soovin pärast treeningu lõppu, et venelased näitaks Otepääl norrakaile koha kätte – muidu lähevad nood liiga upsakaks. Tšarkovski vastab seepeale, nägu laial naerul: «Norrakad on, jah, sellised, kes arvavad, et esimene peab olema norrakas, teine ka peab olema norrakas, kolmas samuti norrakas, ja siis, kilomeetri kaugusel, on õigus ka teistel olla.»