Jalgpallikoondise viimaste aastate esiründaja Henri Anier keeras oma elus uue lehekülje. Keeruline periood Aue Erzgebirge meeskonnas sai õnneks kiire lõpu ning ründaja sõlmis möödnud nädalal kahe ja poole aasta pikkuse lepingu Šotimaal medalite eest võitleva Dundee Unitediga.
Anier unistab aga Inglismaa ja Saksamaa kõrgliigadest ning usub, et kõvasti tööd tehes ta sinna ka jõuab. «Jalgpall on üks minu teedest,» ütleb 24-aastane ründaja. «Loodetavasti tunnen karjääri lõpus, et olen seal, kuhu tahtsin jõuda. Tunnen, et sain teha just seda, mida tahtsin, oskasin ja armastasin.»
Vaatame alustuseks kaugemasse minevikku. Kui olid veel väike poiss ja treenisid legendaarse Olev Reimi grupis, millised olid sinu jalgpallialased unistused toona?
Raske on täpset unistust meenutada, kuid mäletan, et minu iidoliteks olid brasiillane Ronaldo ja Gabriel Batistuta. Mida vanemaks sain, seda reaalsemalt hakkasin aru saama, et jalgpall on üks minu teedest. Esmalt sain Flora esiründajaks, siis avanes võimalus välisklubisse minna, ja seejärel tulid väravad Eesti koondise eest.
Mis on sinu eesmärk praegu? Millisel tasemel sooviksid end veel proovile panna?
Soov areneda ja paremaks mängijaks saada on kindlasti kasvanud. Püstitan endale eesmärke samm-sammult. Parimateks liigadeks pean Inglismaa ja Saksamaa kõrgliigasid – sinna pääsemine ongi lõppeesmärk. Loodetavasti tunnen karjääri lõpus, et olen seal, kuhu tahtsin jõuda. Tunnen, et sain teha just seda, mida tahtsin, oskasin ja armastasin.
Palun analüüsi veidi oma mängustiili. Mis sa arvad, millist elementi sa oma mängu juures kõige rohkem arendama peaksid? Mis eraldab Henri Anieri maailma kõige teravamast tipust?
Pean oma tugevuseks realiseerimist ja ohtlikkust karistusalas. Olen tugev ja kiire ning alati väravale orienteeritud, kõige rohkem meeldib mulle palle saada kaitsjate selja taha, kust siis väravale ohtu tekitada. Enda silmis täiuslikkusele lähemale saamiseks pean end igas elemendis arendama, kuid kõige rohkem töötan hetkel tehnika kallal.
Kõik tundus sinu jaoks ülesmäge minevat, kuni siirdusid möödunud suvel Saksamaale Aue meeskonda. Seal veedetud aeg läks pehmelt öeldes aia taha.
Jalgpallis ei tea kunagi, milliseks hooaeg kujuneb ning millised faktorid mänguaega mõjutama hakkavad. Auesse minnes oli eesmärk saada võimalikult palju mänguminuteid, mida treener Falko Götz mulle ka lubas. Ideena oli Aue hea koht järgmise suure sammu tegemiseks, sest mängitakse ju tugevas ja atraktiivses liigas. Reaalsus oli aga teine, mind värvanud treener, spordidirektor ja president lahkusid klubi juurest, ning see muutis olukorda kardinaalselt.
Kas Aues veedetud aeg oli su karjääri raskeim?
Ei ütleks, et raskeim. Pool aastat koos vennaga (vend Hannes kuulub tänase päevani Aue nimekirja – K.T.) mängida ja seda kogemust jagada oli mingis mõttes väga huvitav ning näen seda pigem õpetliku kui raske ajana. Noormängijana Itaalias Sampdorias veedetud aeg oli vaimselt palju keerulisem, sest tegu oli mu esimese välisklubiga ning kogesin kõike üksi olles.
Proovi selgitada, mis siis Aues ikkagi valesti läks. Kas septembris saabunud uus peatreener üldse põhjendas oma valikuid?
Põhimõtteliselt ei oska keegi põhjusi välja tuua ning kontakt uue peatreeneri ja presidendiga oli mängijatel minimaalne. Välismängijate agentidele anti teada, et olukord klubis muutub pärast vanade juhtide lahkumist ning uus treener on teistsuguse nägemusega kui eelmine. Nii läkski – korralikku võimalust end tõestada ei antud ning arusaamatuna näis see ka fännidele, kes meid mängudel nähes juurde astusid ja olukorrale põhjendust küsisid.
Kas saite Hannesega veel lähedasemaks?
Kindlasti. Jalgpallis on see üsnagi haruldane, et vennad samas klubis pallida saavad. Kui Auesse siirdumise võimalus tekkis, otsustasime sellest kinni haarata, sest esimese hooga analüüsides oli tegu väga hea variandiga. Koos vennaga treenida ja välismaa elu kogeda on vaimselt palju lihtsam. Tegime kõvasti lisatrenni ning toetasime üksteist. Oleme vennaga väga lähedased ning nõu ja abiga alati teineteisele toeks.
Saatus viis su tagasi Šotimaale, seekord Dundee Unitedisse.
Tagasi Šotimaale jõudmine tekitas kergendust. Dundee näol on minu silmis tegu väga hea variandiga ning tunnen rahulolu, et lähen tugevamasse ja ründavamasse meeskonda, kus suudan oma tugevusi paremini realiseerida. Aue oli rohkem kaitsele orienteeritud meeskond.
Kas kaalusid võimalust, et jääda Auesse ja oma koha eest edasi võidelda?
Ei, sealset olukorda arvestades oleks Auesse jäämine olnud karjääri mõistes väärtusliku aja raiskamine. Oma koha eest võitlemises ei ole mingit küsimust – teen seda alati. Tahan keskenduda mängimisele ja paremaks saamisele, seepärast pidasin paremaks klubi vahetada ning olen oma otsusega väga rahul.
Sul oli veel teisigi huvilisi, kuid pärast Dundee peatreeneriga rääkimist otsustasid nende kasuks. Millised on klubi eesmärgid ning mis roll saab sinul nendes olema? Pikk leping näitab, et sind usaldatakse.
Dundee Unitedi kasuks otsustasin just nende mängustiili ja klubi filosoofia põhjal. Tegu on väga ründava ja atraktiivset jalgpalli viljeleva meeskonnaga, kus tekitatakse palju võimalusi. Treener andis selge ülevaate minuga plaanitavast ning mulle meeldis nende idee. Mind toodi meeskonda tipuründajaks. Klubi peab tähtsaks mängija arendamist ning seejärel järgmisele tasemele müümist.
Liiguvad jutud, et Šotimaalt on raske edasi liikuda. Liiga tase olla aastatetaguse ajaga võrreldes veidi langenud ning Euroopast ei tunta sealsete mängijate vastu huvi. Kas näed Dundee Unitedit hea hüppelauana, et järgmisele tasemele pääseda? Mis see järgmine tase olla võiks?
Ma ei ole sellega hästi nõus. Šotimaal pidevalt mängides ja end seeläbi arendades on palju loogilisem järgmine samm teha kui näiteks Aues, kus pingiotsal istudes oma potentsiaalset arenemisaega raiskaksin. Kui suudan end iganädalaselt tõestada ja head mängu näidata, siis on võimalused edasi liikuda väga head. Huvi Šotimaa mängijate vastu on siiani suur. Dundeed pean väga korralikuks hüppelauaks, kust head mängu näidates loodan edasi liikuda Inglismaale, ning miks mitte ka sealsesse kõrgliigasse. Olen veel noor mängija ning tähtis on, et saaksin mänguaega ja areneksin pidevalt.
(Anier toob näite, et möödunud suvel lahkusid klubist Ryan Gould ja Andrew Robertson. Esimene sõlmis kuue aasta pikkuse lepingu Lissaboni Sportinguga, teine siirdus Inglismaa kõrgliigas mängivasse Hull Citysse. Meedia andmetel teenis klubi mõlema mehe müügist umbes kolm miljonit naela – K.T.)
Juba laupäeval mängid endise koduklubi Motherwelliga. Vanade sõprade vastu astuda on ilmselt eriline tunne.
Kindlasti. Motherwellis veedetud aega nautisin väga ning mul on seal mängijate ja fännide seas palju sõpru. Kõik on siiski professionaalid ja mänguplatsil oleme ikkagi vastased, kes võidu nimel võitlevad. Väljaspool mängu oleme aga sõbrad. Ootan Motherwelliga mängimist väga.