Kui väike liidab kõik jõud. Islandi jalgpalli edu taustast

Islandi jalgpallikoondislased rõõmustamas 2014. aasta MMi play-off'i jõudmise üle. Foto: SCANPIX

Islandi jalgpall on viimase kahe ja poole aastaga FIFA edetabelis tõusnud enam kui 100 kohta! Edu taga on 15 täismõõtmetes halli ja tulemuslik treenerite koolitus. Lisaks jalgpalliliidule on otsustavalt panustanud kohalikud omavalitsused. Ajakiri Jalka tegi Islandi eduloost ülevaate.

 

 

Mõned aastad tagasi pälvis arvestatavat rahvusvahelist tähelepanu Stjarnan FC nimeline Islandi jalgpalliklubi, kelle meeldejäävad väravatähistamised kogusid Youtube’is tublisti üle miljoni vaatamiskorra. Nonde väravatähistamistega etendati muuhulgas ka selliseid tegevusi, mis tolle maaga otseselt seonduvad, nagu jahilkäik ja kalapüük. Nood hea maitse piiril triivivad tähistamised kippusid varjutama isegi toda tegevust, milleks üldse oldi kokku tuldud, ehk jalgpallimängu – pandi ju nood videodki üles ainult tähistamiste pärast. Aga kas Islandi jalgpall sportlikus plaanis üldse vääriski tol ajal niisugust rahvusvahelist tähelepanu? Asus ju too väike riik 2012. aasta suvel FIFA edetabelis 131. kohal.

Nüüd, kaks ja pool aastat hiljem on Islandist vaadatuna ühe kauge maa ehk Eesti jalgpalliajakiri võtnud nõuks nende jalgpallielu tutvustada. Ja seda põhjusega. Kahe ja poole aastaga on Island teinud FIFA edetabelis sajakohase tõusu; 2014. aasta MM-valikturniiril jõuti playoff’i ning praegu ollakse 2016. aasta EM-valikturniiril nelja mängu järel teisel kohal, jäädes maha tšehhidest, kuid edestades Hollandit ja Türgit, kes mõlemad korra ka juba alistatud. Mis on sellise edu põhjus, on järgneva loo läbiv küsimus.

Liivaväljakult moodsasse halli

Kaardistame esmalt Islandi jalgpalli viimase 20 aasta arengujooned ehk võtame aluseks aja, mil FIFA hakkas koostama igakuist edetabelit. Tolle tabeli esimesel kümnendil püsis Island väikeste kõikumistega umbes 60. kohal (kõrgeim koht – 37 – septembris 1994, ning madalaim – 88 – augustis 1997). Järsk muutus toimus 2000ndate keskel, mil langeti esisaja piirimaile, mille kulminatsiooniks juba mainitud koht 2012. aastal. Ent 2014. aasta oktoobriks oli FIFA edetabeli põhjal Islandist saanud edukaim Põhjamaa, kes 28. kohal olles edestas nelja kohaga isegi kunagist Euroopa meistrit Taanit.

FIFA andmetel on napilt üle 300 000 elanikuga Islandil praegu 32 408 mängijat, neist 21 508 registreeritud. Klubisid on 145 ning ametnikke 1794. Et oleks mingigi võrdlus, toome siinkohal ära ka samad fifa.com pakutud numbrid Eesti kohta. Mängijaid 57 024, registreerituid 9 324, klubisid 152, ametnikke 662. Need on arvud, mis vähemalt suurusjärgus on võrreldavad. Ometi – Islandi sportlikud saavutused ületavad tänapäeval paljude suurte jalgpalliriikide oma, Eestist rääkimata.

Edu taga on töö, mille võib jagada kaheks – panustamine infrastruktuuri ning kvaliteetsesse treeneriharidusse. Kliima tõttu on Islandi jalgpallihooaeg väga lühike, kestes vaid maist septembrini. Nii loodusliku kui kunstmuruväljaku pidamine oli kallis ning eelmise kümnendi alguses treenis enamik klubisid liivaväljakutel. Sellistes tingimustes oli Islandil võimatu rahvusvahelises jalgpallis kaasa rääkida ning enne käimasolevat kümnendit võis rahvusvahelisele tasemele jõudnud Islandi mängijad ühe käe sõrmedel üles lugeda.

Nurgakivi praegusele edule asetati 2002. aastal, mil sealne jalgpalliliit suutis veenda kohalikke omavalitsusi kaasa lööma üleriigilises jalgpalliprojektis, millega sooviti parandada jalgpallimängimise tingimusi. Selle tulemusena on praegu Islandil 15 täismõõtmetes ning neli poolmõõtmetes sisehalli. Tähelepanuväärne on seejuures kaks aspekti.

Esiteks on hallide ülalpidamiskulud munitsipaalvalitsuste kanda, kes, tõsi, küsivad halle kasutavatelt klubidelt üüriraha. Samuti pole jalgpalliliit pidanud maksma ka hallide ehitamise eest, ka see väljaminek on jäänud kohaliku omavalitsuse õlule. Vastutasuks aga ei pea sisehalli kasutada sooviv klubi või sõpruskond olema seotud jalgpalliliiduga, vaid need on avatud kõigile soovijatele. Seega on tegemist täiesti tavalise kõigile avatud avaliku teenusega, nagu seda on näiteks ühistransport.

Meistrivõistlusteks on hallid avatud naistele ja meeste esiliigale, meeste kõrgliigamänge sisehallides veel peetud pole. Siinkohal on paslik mainida, et sisehallid vastavad kõigiti meistrivõistluste pidamisele, kusjuures lisaks mängijate heaolule on loodud tingimused ka pealtvaatajatele ja meediale.

Mängu uus dimensioon

Peale nende väljakute on valminud ka 22 välitingimustes kasutatavat kunstmuruväljakut ning 111 peamiselt koolide juurde ehitatud miniväljakut. Island on kvaliteetsete jalgpalliväljakutega üle ujutatud ja jalgpallist on tehtud aastaringne spordiala; sealne jalgpalliliit on jätnud sisehallide omanikuau ja -kohustused munitsipaalvalitsustele, ise aga naudib suurejoonelise projekti esimesi vilju.

Lisaks staadionite rajamisele on Island jõuliselt ära kasutanud ka sajandivahetusel UEFA algatatud treenerite litsentsimisprogramme ning ka siin järgib kohalik jalgpalliliit oma peamist filosoofiat ehk kaasamist. Jalgpalliliidu eesmärgiks on pakkuda erinevate tasemete koolitusi (UEFA A ja B ning Pro litsents) nii paljudele treeneritele kui võimalik ning sel põhjusel on treenerikoolituse hinnad hoitud väga madalal. Jalgpalliliit koolitustelt ei teeni. Selle tulemuseks on, et kümmekonna aastaga on nii seminaride kui nendest osavõtjate arv suurenenud kümme korda ning saadav haridus kvaliteetne. Islandi treeneritest on tänapäeval 70 protsendil UEFA B- ning 30 protsendil UEFA A-litsents. Selle tulemusena saavad jalgpalliliidu kinnitusel praegu professionaalset õpet juba viie-kuueaastased lapsed.

Islandi koondise rootslasest peatreener Lars Lagerbäck on andnud mõista, et aasta ringi kvaliteetselt treenida saanud põlvkond ei erine eelmistest ainult jalgpallitehniliste oskuste, vaid ka jalgpallimõtlemise poolest. Lagerbäck on öelnud, et kui Islandi eelmine põlvkond tugines suuresti vaid individuaalsetele oskustele ja võitlusvaimule, siis kvaliteetsed treeningutingimused on viinud mängijate tegutsemise meeskondlikumale tasemele.

«See on lisanud Islandi mängule täiesti uue dimensiooni,» kõlab Lagerbäcki lühikokkuvõte.

Islandi jalgpallikoondise praegune suurim staar Gylfi Sigurdsson koduklubi Swansea City särgis. Foto: SCANPIX

Tänapäeval on Islandil enam kui 70 Euroopa klubides teenivat mängijat, kellest ehk kuulsaim on Hoffenheimis tuntust kogunud ning Swanseas kanda kinnitanud 25-aastane Gylfi Sigurdsson. Tema on üks neist uue põlvkonna mängijatest, kes on ka rahvusvahelisel tasemel tõestanud, et Island on õigel teel, kui Islandi kuni 21-aastaste koondis jõudis 2011. aastal esimest korda omaealiste Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile.

Islandi jalgpalli varasemad põlvkonnad meeskondlikult sarnast edu ei kogenud, oli vaid üksikuid rahvusvahelisele tasemele jõudnud mängijaid. Neist tuntumad kindlasti üle-eelmisel aastal koondisega lõpparve teinud Eidur Gudjohnsen ja 1980. aastate koondislane Atli Edvaldsson (vaata lisalugu). 1980. aastate mängijatest tasub nimetada ka Eiduri isa Arnor Gudjohnseni, kellest 16-aastasena sai Brüsseli Anderlechtiga lepingu sõlmimise järel Islandi kõigi aegade noorim profimängija. Temast sai ka esimene Euroopa klubisarja finaali jõudnud islandlane, kui Brüsseli Anderlecht kaotas 1984. aasta UEFA karikafinaalis Londoni Tottenham Hotspurile. Tähelepanuväärne oli ka Asgeir Sigurvinsson, kes oli 1984. aastal Saksamaal meistritiitli ja karika võitnud VfB Stuttgardi kapten.

Jalgpalli tutvustas šotlane

Jalgpalli Islandile toomise au omistatakse Šoti trükkalile James B. Fergusonile, kes olla ise olnud jalgpalli ja võimlemise kirglik harrastaja ning oma tegevusega kohalikke mehi innustanud. Tema panus jalgpalli reaalsesse käimalükkamisse jääb siiski veidi kaheldavaks, kuna 1895. aastal rajas ta küll Reykjaviki võimlemisklubi, mis aasta pärast tema lahkumist Islandilt tegevuse lõpetas, kuid jalgpalliklubi Ferguson ei rajanud. Riigi esimene jalgpalliklubi Knattspyrnufelag Reykjavikur loodi hoopis 1899. aastal (KR on Islandi edukaim klubi, mis võitnud 26 meistritiitlit, viimati aastal 2013).

Riigi esimesed meistrivõistlused peeti 1912. aastal ning need lõppesid KRi võiduga. On tähelepanuväärne, et erinevalt enamikust Euroopa riikidest pole sõjaperioodid Islandil kordagi riigi meistrivõistlusi katkestanud.

Islandi koondise moodustamiseni jõuti aga alles pärast teist maailmasõda, sest kuigi suveräänseks sai Island pärast esimest maailmasõda 1918. aastal, jäi ta siiski kuni 1944. aastani Taani võimu alla. Kaks aastat hiljem pidas Islandi jalgpallikoondis oma esimese mängu, mis Reykjavikis peetuna kaotati Taanile 0 : 3. Aasta hiljem moodustati Islandi Jalgpalliliit.

Lõpumõte

Kel veidigi tahtmist, võiks Youtube’ist üles otsida loo alguses mainitud Stjarnani klubi klipid ning küsida, kas nood väravatähistamised ei anna mitte kinnitust eespool vihjatud tegurile, millega Islandi tänapäevast sportlikku edu põhjendada? Mõelgem hetkeks nonde tähistamiste mõnetisele naeruväärsusele – küllap nii mõnigi noist meestest tegi väljakul lollusi teatava vastumeelsusega, mille ehk suutis siluda vaid mõte ühtekuuluvusest ja meeskonnatööst. Koostegemine. Kas väikesel rahval ongi edu saavutamiseks üldse teisi teid?

Eesti sidemed Islandi jalgpalliga

Sidemed kahe väikese jalgpallimaa vahel on küll episoodilised, kuid ometi on need harvad kontaktid jätnud sügava jälje mõlema riigi jalgpalliajalukku. Eesti poolt vaadatuna on muidugi tähtsaimaks märksõnaks islandlasest treener Teitur Thordarson, keda taasiseseisvunud Eesti esimene koondisepõlvkond on nimetanud meheks, kes õpetas neile, mis asi see jalgpall üldse on. Thordarson töötas Eestis aastatel 1995–1999.

Islandi poolt vaadatuna tuleks aga tähtsaimaks meheks pidada Atli Edvaldssoni, kes emigreerus teise maailmasõja ajal Islandile ning oli aastatel 1934–1938 seitsmel korral Eesti jalgpallikoondise väravat kaitsnud Evald Miksoni poeg. Atlit peetakse Islandi jalgpalliajaloo üheks olulisemaks mängijaks. 1980ndatel mängis ta erinevates Saksamaa Bundesliga klubides ning kuulus vahemikus 1976–1991 Islandi koondisse. Veidi tagasihoidlikuma, kuid siiski eduka jalgpallurikarjääri tegi ka Atli vanem vend Johannes Edvaldsson.

Üks tähelepanuväärne seos Eestiga on Islandil veel. Nimelt tegi Islandi viimase 15 aasta kuulsaim mängija Eidur Gudjohnsen, 2009. aastal FC Barcelonaga UEFA Meistrite liiga võitnud mängija, koondisedebüüdi just Eestiga. Jalgpalliajalukku läheb aga too 1996. aasta aprillis Tallinnas peetud mäng seetõttu, et esimest korda kuulusid samas mängus koondisse isa ja poeg, sest vahetusest sekkunud 17-aastane Eidur vahetas välja oma 34-aastase isa Arnori.

Eidur Gudjohnsen kandis karjääri tippaastatel ka FC Barcelona särki. 2009. aastal võitis ta Barcelona ridades ka Meistrite liiga tiitli. Foto: SCANPIX

Vaata ka Stjarnani meeskonna parimaid väravate tähistamisi: