Eestis on ta suusatanud varemgi. «Osalesin kuus aastat tagasi Tartu maratonil ja see oli üks väga äge kogemus. Eelmisel korral mulle siin meeldis, tegemist on huvitava maaga, millest ma suurt midagi tegelikult ei tea. Seekord tahtsingi midagi uut kogeda – külastada mõnda teist paika, tutvuda inimestega ja Eesti kohta rohkem teada saada. Kontrast on koduste oludega võrreldes suur,» naudib mees enda sõnul eelkõige siinset loodust ja maastikku.
Suusatamisega tegi Adrian Robert algust läbi juhuse vahetult enne täisealiseks saamist. «Tuuritasime ringi, matkasime ja siis keegi pakkus, et võiks suusatamist proovida. Esimene kogemus oli päris piinarikas, kuid midagi jäi sellest külge. Hiljem proovisin mõned korrad veel, kuni lõpuks õppisin ka korraliku tehnika ära ja hakkasin võistlustest osa võtma. 1984. aastal kolisin Cooma linna, mis on umbes 90 km Austraalia ainsast suusapiirkonnast Snowy Mountains, kus ma väga suure osa oma ajast veedan,» on Blake end tänaseks sidunud nii treeneritöö kui võistluste korraldamisega.
Kui suusatada ei saa, õpetab ta mägironimist ning tegeleb vehklemisega. «Ühel hetkel tundsin, et olen kuidagi aeglasemaks jäänud. Tuli leida midagi, mis on kiire. Ühinesin vehklejatega. See spordiala õpetab mind kiiremini liikuma ja kuigi ma pole väga osav, siis naudin protsessi ja lihtsalt ongi tore.»
Adrian Roberti süda kuulub siiski suusatamisele ja suur osa rahast kulub maratonidel osalemisele. «Euroopasse sõita ei ole väga lihtne, see kõik ju maksab päris kopsaka summa. Üritan alati mõnele suuremale Wordloppeti või Euroloppeti sarja maratonile tulles võimalusel ka kuskil samas piirkonnas või lähedal toimuvatel väiksematel üritustel osaleda, nii mu reisiplaanid sünnivadki,» võtab ta vähemalt iga kahe aasta tagant ette mõne pikema suusamaratonidele pühendatud seikluse.