Alates 1993. aastast on toona revolutsioonina mõjunud jälitussõitu modifitseeritud omajagu. Kui tänapäeval sõidavad mehed esmalt 15 km klassikatehnikat, vahetavad suusad ja sõidavad seejärel 15 km vabatehnikat (naistel on mõlemad distantsipooled 7,5 km), siis 1993. aastal sõideti ühel päeval 10 km klassikat, pandi medalid kaela, magati ära rahulikult üks ööuni (Falunis jäi vahele koguni kaks ööd) ja siis uhati 15 km viitstardist vabatehnikat ja jagati taas medaleid.
Nüüd siis ajaloolise sündmuse juurde. 1993. aastal tulid meeste jälitussõidus koos finišisirgele Bjørn Dæhlie ja Vladimir Smirnov. Koos viskuti ka finišijoonele, kus Dæhlie sirutas ette jala ning Smirnov jooksusprinterite eeskujul keha. Esmalt arvatigi, et võitis Smirnov, kuid tegelikult oli Dæhlie jalg eespool ja maailmameistriks krooniti norralane.
«Toona räägiti sellest olukorrast muidugi palju. Video pealt korduse vaatamine ei olnud veel nii tavapärane, kuid kõigile oli seejärel üheselt selge, kuidas peab sellises olukorras finišeerima,» meenutas 1993. aastal Falunis oma suurvõistlust debüüdi teinud Jaak Mae, kes lõpetas nimetatud jälitussõidu 63. kohaga. «Enamiku jaoks tundus, et Smirnov oli eespool. Aga see oli ehtne näide sellest, kui reegleid ei ole sõna-sõnalt loetud. Tänapäeval on tänu rohketele ühisstartidele ja sprintidele asi kõigile selge.»