Aasta alguses Hispaania IV liigasse mängima siirdunud Frank Liivak räägib ajakirjale Jalka, et ei tundnud end Napolis enam hästi. Isegi lisatreening oli keelatud, ometi tõusis noormees just individuaalsete treeningute abil Hollandis parimate sekka. Hispaanias tahab Liivak teha sammu lastejalgpallist meestejalgpalli.
Oled noor mees ja juba jõudnud elada mitmel maal ning tutvuda eri keelte ja kultuuridega. Mitut keelt sa räägid?
No kui hispaania keel juurde võtta, siis viit keelt: ülejäänud nelja oskan väga hästi.
Ohoh – hispaania keel juba selge?
Oskamine on selle kohta ehk liiga kõlavalt öeldud, aga tasapisi ta tuleb. Saan aru, mis räägitakse, aga õppida on veel kõvasti, sest rääkida on raske. Keelekeskkonnas saad keele muidugi kiiresti selgeks. Näiteks Itaalias inglise keelt ei räägitud ja selleks, et kohaneda, pead kohalike keele ära õppima.
Ja hollandi keelt mäletad hästi?
Olen Hollandis koolis käinud ja kui peaks midagi rääkima mõne kooliaine kohta, siis see on mul hollandi keeles kergem kui eesti keeles.
Su lapsepõlv möödus Hollandis. Kas selles vastuvõtlikus eas seostasid end pigem Hollandi jalgpalliga ja tundsid end hollandlasena?
Hollandlasena ei ole ma end kindlasti kunagi tundnud. Tõsi on see, et Hollandi U17 koondis tundis mu vastu huvi ja ma oleksin võinud pääseda sinna treeningutele, aga siis oleks pidanud Eesti passi ära andma. Selle peale oli mu vastus “ei”, sest seesmiselt olen täielikult eestlane. Hollandis sain sellest aru.
Kuidas see äratundmine tuli?
Kodust kaugel hakkad selliseid asju mõistma ja koduriiki igatsema. Mul oli Hollandi kodu toas Eesti lipp. Kohalike jaoks olin tegelikult hollandlane. Ainult alguses, kui ma keelt ei osanud, peeti mind välismaalaseks. Hiljem tehti suured silmad, kui ütlesin, et olen eestlane.
Kodu juures, kus käisin palli togimas, olin alati ainuke valge ja siis ka Aafrika ja araabia juurtega immigrandid arvasid, et olen hollandlane.
Kas Eesti noortekoondises mängimine lähendas sind Eesti jalgpallile?
Väikesena olin mõnegi koondisekaaslase vastu mänginud ja mäletasin neid. Aga muidugi – tänu koondisele hakkasin rohkem Eestis käima, sain Eesti jalgpallist rohkem teada ja hakkasin seda rohkem jälgima.
Kuidas koondise taustajõudu Hollandis kogetuga võrrelda?
Meil oli peatreener Lars Hopp, kellega sain väga hästi läbi. Kogu asjaajamine ja taustajõud oli professionaalsem kui Hollandis.
Sinu Itaaliasse siirdumine tuli ootamatult. Kuidas see side tekkis?
Olime saanud U17 koondisega Eliitringi, mis toimus Saksamaal. Esimeses mängus Ukraina vastu võitsime poolaja 1 : 0, lõin päris ilusa värava. Hea mäng sai tehtud. Siis oligi esimene huvi minu vastu ja lõpuks siirdusin Napolisse. Selle eest pean tänama Eesti koondist. Võib öelda, et iga asi on millekski hea: ütlesin ära küll Hollandi U17 koondisele, aga see ei tähendanud, et edaspidi head asjad juhtumata oleks jäänud. Valisin Eesti koondise ja tegin hästi.
Napolis said nuusutada tõelist tippjalgpalli hõngu? Mida sa Itaalias kõige rohkem õppisid?
Eelkõige õppisin mentaalselt. Sain hingelise kooli, mis tegi mind tugevaks.
Kui treenid koos maailma tippudega, kes on MMil mänginud, ja näed, et nende hulka kuulumises polegi midagi utoopilist, saad ekstra jõudu juurde. Veendusin, et tippjalgpall polegi minust nii kaugel, kui alguses arvasin.
Arvasid, et vahe on suurem?
Meid oli kuus noort, keda buss Napolis peale võttis ja trenni viis. Ühel päeval jäin pisut hiljaks. Tavaliselt sellisel puhul buss ootas, aga mina jäingi sel korral maha. Tund hiljem öeldi, et lähen esindusmeeskonna trenni. Siis oli küll tunne, mida ei saa kirjeldada. Eks ma arvasin, et see on teine maailm. Aga niipea kui platsile sain, lõppes närveerimine. Kui tulid esimesed pallivõitmised, sain aru, et vahe polegi nii utoopiline ja kõik on kinni vaid pisiasjades
Napolis tehti kõik ette-taha ära?
Mul oli selline elu, et kool, trenn, hotell. Toodi ja viidi. Kõik tehti tõesti ette-taha ära. Rutiin oli kõva.
Kas rutiin oli abiks?
See oli vist ka üks põhjustest ... Meil oli hotell linnast väljas. Sellist asja ei olnud, et ise võid minna ja trenni teha. Kõik oli paika pandud – millal ja mida sa teha tohid, ka sprinte ja pealelööke ei tohtinud iseseisvalt teha. Hollandis olin kogu aja lisatreeninguid teinud ja need tulid mulle kasuks. Inimesele on ka vabadust vaja.
Lõpu poole oli tunne, nagu oleks robot. Emotsiooni oli väga vähe. Tõused üles ja jälle sama asi. Eks see on ka selline vanus, et paljud noored on murdunud, hakkavad huvitama teised asjad. Hollandis oli näha, mis mängijatega sel puhul juhtus.
Kartsid, et sama võib sinuga juhtuda?
Seda ma pole kunagi kartnud. Väikesest peale oli unistus, et pean saama jalgpalluriks, ja Hollandisse kolisime just sel eesmärgil. Siis oli selge siht. Et teen kõik, mis mu võimuses. Kui välja ei tule, saan vähemalt öelda, et olen kõik omalt poolt teinud. Kui kõik jätkub samas tempos, on see väga positiivne. Tööd on vaja teha. Armastan jalgpalli selleks liiga palju, et kõik sinnapaika jätta. Kui Hollandisse tulin, siis ma polnud seal kõige parem, pigem ikka tagapool. Iga aasta vaadati noored üle: kes jääb akadeemiasse, kes mitte. Ma ei olnud kindel, kas saan järgmiseks aastaks jääda. Talendist oli Hollandi mõistes asi väga kaugel ja kõik on tulnud läbi töö.
C-klassis käisin ühe treeneriga igal pühapäeval pealelööke harjutamas, ühe jooksutreeneriga töötasin kaks aastat. Ma ei olnud kõige kiirem, olin turskevõitu. Aga pärast neid lisatreeninguid sai kiirusest üks minu plusse ja on seda ka praegu.
Napolist lahkusidki põhjusel, et ei saanud teha lisatrenni?
Ma ei tundnud seal end enam mugavalt. Võibolla oli põhjuseks ka see, et enam me ei mänginud noorte Meistrite liigat ja see kajastus ka noortetöös. Ei olnud seda tunnet, et tahaks seal edasi olla. Oli roboti tunne, oli tunne, et midagi on valesti ja seda peaks muutma.
Kellega esimest korda sellest rääkisid?
Vanematega. Nendega suhtlen iga päev. Ka nemad said aru, et midagi on valesti. Et see pole enam päris mina ise. Kusjuures ma olin Napolis alati põhikoosseisus, välja arvatud kaks mängu. Aga midagi oli valesti. Tundsin, et suudan rohkem anda sellest, millega väljakul hakkama saan. Ma ei tundnud rõõmu.
Järgmise sammu tegi juba agent?
Jah, siis tuli agent mängu. Ka tema ütles, et see oleks kõige õigem otsus. Napolis oli palju segadust terves klubis. Keegi ei teadnud, mis saab. Imelik periood oli. Kui klubiga minu küsimust arutasime, siis selgus, et nemad olid mu panusega rahul. Aga ma pole kunagi rahul, kui esinen oodatud keskpärasel tasemel.
Kui palju oli sul lootust pääseda Napoli esindusmeeskonda?
Kui jälgida Napoli noortesüsteemi mängijaid, siis võid esindusmeeskonnas debüüdi ära teha, aga siis lähed Serie C-sse või Serie B-sse küpsema. Reeglina ei jääda 18aastaselt esindusmeeskonda. Ma tahtsin ise valida ka klubi, kuhu minna, mitte et öeldakse ette, kuhu lähed. Paljud Napoli noored istuvad väikese klubi pingil.
Lahkusid ilma draamata?
Oli hetki, kus klubi sees näidati välja, kes on võimul. Sellistest asjadest ei saa ma rääkida. Nad ei olnud väga rõõmsad selle otsuse üle.
Muuseas, nii Hollandis kui Itaalias ei tahetud mind väga koondisemängudele lasta. Neile, kes läksid Hollandi või Itaalia koondisse, vaadati hästi, Eesti koondise peale pigem imeliku pilguga – mis asi see veel on! Hoopis teine tera oli U21 ja A-koondis. Viimastel kordadel Napolis saatis treener mu ära sõnadega, et ma ei unustaks teda meedias tänamast (naerab – toim.). Treeneriga olid Itaalias suhted nagu Ameerika mäed – kord oli need head, siis mitte niivõrd. Ka Hollandis langes Almere Cityst tulek aega, kui suhted treeneriga polnud kõige paremad. Sealses noorteliigas pani mängu vaatleja mängijatele kolmepallisüsteemis hindeid ja ma juhtisin seda pingerida mitu kuud. Ja siis korraga pandi mind pingile – enam ma ei mänginud! See oli raske periood ja langes aega, kui tegin sammu Itaaliasse. Mu karjäär pole kulgenud lilleliselt, on olnud palju momente, kus olen mentaalselt läbi olnud. Ka Itaalias olin omadega läbi ja mõtlesin, milleks seda kõike vaja on, miks ma ennast sedasi lõhun.
Kui Napolist lahkumine päevakorda tuli, oli plaan Itaaliast lahkuda? Mis suunas agent töötas?
Jah, oli küll mõte, et tulen Itaaliast ära. See stiil ei ole minu jaoks – liiga taktikaline, liikumised on paigas, rohkem tegeldakse kaitse- kui ründemänguga. Eelistasin välismaale minna, aga ka Itaalias oli teisi võimalusi. Otsustasin, et alustan uut seiklust.
Samas liigas mängib ka Joel Indermitte. Kas tema käest uurisid, mis sind ees ootab?
Ma olin kursis, et ta siin mängib, aga ühendust pole võtnud. Ta on minust päris kaugel. Eks ma jõuan veel, eestlased peavad kokku hoidma.
Internetis võeti uudis sinu Hispaania IV liigasse siirdumise kohta negatiivselt vastu. Oled kursis sellega?
Eks ma alguses olin kursis, vaatasin, aga nüüd enam eriti pole lugenud. Olen siin ainult suve lõpuni. Populaarne sõna “mudaliiga”, mida kõik kasutavad, on sellest ikka väga kaugel. Napoliga mängisin noorte Meistrite liigas Madridi Reali vastu. Jaanuari keskel oli Madridi Real C meeskond meil külas. Olid kõvad mängijad, Zinedine Zidane’i poeg teiste seas. Eks mul endal oli ka alguses arvamus, et mis see Hispaania IV liiga on, aga nüüd olen üllatunud, kui tugev tase siin tegelikult on. Kui ma olen Eesti tingimustes tehniline mängija, siis siin on ikka tehnilisemaid pallureid. Taseme kohta pole midagi öelda, kindlasti on mängud kõvemad kui Napolis. Pean lastejalgpallist meestejalgpalli üle minema, siin saan rahulikult teha seda, ilma et keegi halvasti vaataks, kui eksin. Kohanen kultuuri ja keelega ning pärast, suvel, kui uude klubisse lähen, on mul mitu korda kergem.
Kas uus Hispaania klubi on kindlalt ootamas? Leping sõlmitud?
Üks põhjus, miks just IV liigasse tulin, peitub FIFA reeglites ja puudutab üleminekusummasid. Ma ei tulnud siia ilma tulevikuplaanita, et tulen ja vaatan, mis edasi saab – sellest on asi väga kaugel.
Mis tasemel klubiga tegu on?
Kuna kindlat klubi pole välja valitud, ei saa ma rohkem rääkida, aga tase on kõrgem kui Hispaania IV liiga. Tulevik näeb välja helge, kellelgi ei tasu muretseda.
Kas elad Madridis või Alcobendases?
Alcobendas on Madridist 15 minuti rongisõidu kaugusel. Ilus linnake. Naudin loodust. Treeninguplatsini on viis minutit. Vabadel hetkedel treenin ise, õhtul koos meeskonnaga. Absoluutselt kõik vajalik on olemas, võin isegi hispaania tantsu tunde võtta, kui tahan (naerab – toim.). Tegelikult ka: selline mõte käis läbi pea, et peaks ehk kohaliku tantsu põhisammud selgeks tegema.
Kas sul hobisid on?
Muusika on kindlasti miski, mis käib minuga kaasas nii trennides kui reisides – kõrvaklapid on peas. Väikesena mulle raamatud väga ei meeldinud, aga viimastel aastatel olen hakanud elulugusid lugema. Louis van Gaali oma on praegu pooleli. Korvpall on üks mu hobidest. Kasvasin üles isa kõrval korvpallisaalis. Oleks patt, kui ei oskaks seda mängu. Nii kaugele ma kännust kukkunud ei ole (naerab – toim.).
Kus võiksid olla siis, kui sa jäänuks edasi Hollandisse, kus olid kohaliku vutikultuuriga tuttav?
Raske öelda. Tänu Napolile tuli ka A-koondise kutse, Hollandisse jäädes poleks vast A-koondis nii ruttu tulnud. Oleksin Hollandis esindusmeeskonnaga trenni teinud, nagu kaks mu trennikaaslast praegu. Aga nemad tahaks ka sealt ära.
Pole mõtet üle mõelda, mis oleks saanud. Vaatame, mis edasi saab. Kui ma poleks kümneaastaselt öelnud, et tahan minna välismaale jalgpalli mängima – mis siis oleks saanud!? See oli ikka müstiline: kui paljud vanemad teeksid sellise otsuse, et kolime Hollandisse? Õde oli vaid aastane ning mu pere kolis lahku, sest kümneaastane mina tahtis välismaal jalgpalli mängida! Isa jäi paariks aastaks Eestisse, enne kui meile järele tuli. Eestis reageerisid paljud, et segased olete või! Praegu vaatavad nad sellele teise pilguga.
Eks me näe, mis Hispaaniast välja tuleb.
Kutse Eesti A-koondisse tuli sulle ootamatult?
Kui need maavõistlused seal kalendris olid ja ma olin U21 koondises häid mänge teinud, siis käis peast läbi, et äkki kutse tuleb. Sõbrad ei uskunud, ütlesid, et küll su aeg tuleb. Kui kutse tuli, siis oli see üks ilusamaid hetki mu elus. Eestis kasvasin üles Andres Operiga – ta oli mu iidol. Nüüd tegin tema lahkumismängus debüüdi. See moment mu elus ei lähe kaotsi!
Kas oled oma karjääri ka kuidagi ajaliselt planeerinud: mis vanuses peaksid olema kuhugi jõudnud?
Ei ole. Vahepeal mõtlesin, et minuvanused teevad Inglise Premier’ liigas juba tegusid. Eks kõik omal ajal. Tähtis, et teed tööd ja vaatad, kuhu välja jõuad. Öeldakse, et jalgpallur saab valmis 20–21aastaselt – sinna on mul veel aega. Selles mõttes jah – 21 eluaastat on punkt, kus selgub, kas olen midagi saavutanud või ei. Kas käsi kullas või p... mullas.
Jalka vanemaid numbreid näeb: http://www.jalgpall.ee/jalka.php