TÜ/Rocki tantsutüdrukud lahkuvad korvpalliplatsilt

TÜ/Rocki tantsutüdrukute senine koosseis lõpetab (pildil Rocki tantsutüdrukud Grete Reimand (vasakult), Merili Sööt, Elina Lõhmus, Evelin Juhanson ja Kadri Jukk lahkuvad TÜ spordihoonest).

FOTO: Margus Ansu / Postimees

Evelin Juhanson, Elina Lõhmus, Grete Reimand, Merili Sööt ja Kadri Jukk räägivad oma värvikast elust Rocki tantsutüdrukutena. Küsimusele ei saanud vastata Marion Sahtel, kes elab ja töötab Tallinnas, ega ka Karin Toom ega Liisa Noor, sest mõ­lemal on kodus alla kuuvanune laps.

Kas tõesti lõpp? Miks te ometi lahkute?

Grete: «Üks põhjus ongi see (Grete näitab lapseootel Merili suunas)! Ja veel kaks tüdrukut meie hulgast on just emmeks saanud.»

Evelin: «Me oleme mõnda aega otsinud põhjust, millal loobuda. Mitte nii, et nüüd teeme viimase mängu ja kõik. Ülikooli spordiklubi pakkus välja võimaluse. Ja et ka osa mängijaid lõpetab oma karjääri, et siis koos nendega minna – see meile väga meeldis.»

Mis tunne on?

Kadri: «Kõhe on...»
Grete: «See tunne tuleb ilmselt siis, kui tuleb lahkumispidu ja me ei lähe enam platsile. Me ei tea täpselt veel kuupäeva. Aga see on tegelikult kurb. Kogu meie elu on käinud selle järgi. Me ei lähe ju isegi reisidele, sest peame olema mängudel...»

Evelin: «Mina ja Grete oleme ju teisest klassist alates koos ühes klassis käinud. Kadri tuli juurde kas 5. või 6. klassis. See oli võimlemisklass, see tähendas kooli ja trenni ja koolist koos trenniminekut, ja igat hetke koos. Me teame üksteisest kõike.»

Miks teid on korvpalliplatsile vaja, mida arvate?

Kadri: «Keegi ükskord ütles, et me olevat ikka nii müstilised tegelased... Et näiteks, kui rahvas on juba nii närvis, et enam ei suuda... Tahavad ära minna ja kõigil on näod pahupidi, ja siis tuleme meie nagu kuskilt mujalt, nagu lillelapsed, näod naerul, nagu ei teaks asjast mitte midagi... Ja siis hakkab ka rahvas mõtlema, et oi – tegelikult äkki asi ei olegi nii hull, lootus jääb.»

Te hingate tantsu ajal otsekui koos?

Grete: «See, et me tõesti hingame koos seal platsil, see tulebki sellest, et me oleme nii kaua koos trenni teinud. Me loeme üksteist pilkudega – näiteks, et mul on see samm sassis, ära mulle seda vahendit anna...»

Kadri: «Rühmvõimlemine on meile sisse jätnud vastutustunde. Selle, et sinust sõltub kõik ja kõik sõltuvad sinust. Vahel küll ahastad oma asju, et issand, mis ma tegin, kuidas see välja nägi. Aga rahvas seda ei teagi, tihti päästame asja ise ära... Kui just mingit krahhi ei sünni.»

Millist krahhi?

Evelin: «Meil läks kolm või neli linti omavahel sõlme, sa ei saa mitte midagi teha, pusid... Ja see oli päris kena, kuidas Grete käis käna!»
Grete: «Rõngaste taha käisin käna, ja olin ninapidi maas, ja siis mul jäi aeg seisma. Publik ahhetas samal ajal üle saali kooris – aaa-hhhh.

Siis ma mõtlesin, kas ma lähen nüüd ruttu maa alla või ma tõusen püsti. Ja teine hetk oli: haa! (Grete lükkab pea kuklasse ja näitab koos naeratusega).»
Evelin: «Ükskord pudenes Gretel sahisti saali laiali.»

Grete: «Meil oli rokikava nagu igal aastal. Ja pidime liikuma üle platsi ja sahistitega plaksutama, ja vaatan, et rahvas naerab. Ja mina aru ei saa, mis neil viga on. Lõpuks vaatan, mul on kaks karva käes ja täpselt mu taga on hunnikud maas... Ma olin siis 16 või 17, ja ma ei läinud neid koristama, mul oli nii piinlik. Ja ma tean, et Tanel Tein koristas kõik need sahikud minu järel ära.»

Kadri: «Minul on kukerpalli ajal toss jalast ära lennanud, lõpetasin kukerpalli ja toss tegi suure kaare. Samal ajal, kui lõpuasendit võtsin, lendas toss mu nina ette maha.»
Grete: «Aga rahvas annab jube kiiresti andeks.»

Kui palju neid kavasid teil kokku olla võiks?
Kadri: «Mina arvutasin viis aastat tagasi – oli 50 kava. Nüüd on raudselt 100 täis.
Grete: «15 või 16 kava peavad hooaja jooksul soojad olema... Ühe mängu jooksul võib neid vaja minna kuni 12. Me vaatame kogu aeg treenereid,  ja kui nad näitavad nii (Grete näitab, milline see žest on), siis ongi kohe time out, ja me peame valmis olema. Kunagi ette ei tea.» 

Kui hästi te ise korvpallimängu tunnete?

Evelin: «Ma ei julge küll öelda, et ma tean sellest kõike. Näiteks mina ei oska jooksu ikka vaadata.
See on ainuke asi, millest ma tuhkagi aru ei saa. See käib nii kiiresti, ma olen püüdnud täpselt jälgida, aga ikka ei saa aru.»

Grete: «Aga kaasa elame ikka tohutult. Noh Marek Doro­nin kukub jälle pea peale, et oi jumal! Jälle ta kukkus. Või kui kellelgi on  hüppeliiges juba viiendat korda väljas... Finaalmängud – need on kohutavad. Kui saali astud, kohe tunned –  nagu herilasepesa, selline elekter on õhus.

Ma mäletan ühte mängu, kui meeskonnast vilistati välja kaks meest ja kolm Rocki meest pidid mängima viie vastasmehe vastu. Elasin seda nii läbi, vaesekesd! Kes võitis, mul ei ole praegu õrna aimugi.»

Mis siis nüüd edasi saab?

Grete: «Tiimina me vähemalt jätkame sel aastal, kuigi korvpalliplatsilt läheme ära.»
Evelin: «Meil on eriprojektid. Noh nagu NO-teatri ja Vanemuisega olid. Selliseid asju oleme valmis tegema, sest tegelikult oleme heas vormis.

Aga Rocki tantsutüdrukute põhitiimis on nüüd 8 järelkasvurühmade tüdrukut, kes on kõik võimlejad olnud, sama taustaga mis meie – spagaadid ilusti maas, võistluskogemusega sportlased. Küll rahvas neile plaksutab.»

Tagasi üles