Järjest rohkem Eesti naisvõrkpallureid leiab tugevamast soost kolleegide eeskujul tee piiritagustesse klubidesse.
Võrkpallur Kadri Puri järgnes jalgpallurist vennale Kreekasse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Järjekordseks õnnelikuks on Kadri Puri, kes sõlmis aastase lepingu Kreeka kõrgliiga võistkonnaga Larissa AEL.
Viis, kuidas jalgpallurist vendade Eino ja Sander Puriga – teenivad leiba Tallinna Levadia ja Larissa vutimeeskonnas – samal päeval ilmavalgust näinud Kadri Puri kreeklastele silma jäi, on äärmiselt omapärane ning asjaosaline on lahkelt nõus seda lugejatega jagama.
«Ma ei teadnud Larissa võrkpallinaiskonnast midagi. Tulin mai alguses Sanderile külla ja plaan oli võrkpallist puhata,» kruttis Kadri Puri ajaratast. «Olin vaimselt ja füüsiliselt väsinud ning seetõttu katkestasin kõik suveplaanid ning koostöö Anna-Liisa Sutiga, kellega pidime koos rannavõrkpalli mängima.»
Sander Puri osales hooaja lõpus mitmetel sponsorüritustel, kuhu ta ka õeraasu kaasa võttis. Jalgpallimeeskonna juhtidega vesteldes selgus, et klubis tegutseb ka võrkpallinaiskond ning ühel õhtul mobiiltelefoni potsatanud sõnum kutsus eestlannat treeningule.
«Hommikul jooksin spordipoodi, ostsin tossud ning laste kummipalli, et natukenegi ülalt- ja altsöötu proovida, sest viimati puutusin palli nädalaid tagasi. Treenerid jäid minuga rahule ja kutsusid tagasi,» rääkis Puri.
Eelmisel hooajal GMPga Eesti karikavõitjaks kroonitud ja meistrivõistluste finaalis mänginud Puri sõnul pole võrkpallinaiskonna eelarve kiita. «Mulle öeldi otse, et kõik raha läheb jalgpalli. No vähemalt jääb perekonda. Õhust ja armastusest ma siiski elama ei pea,» ei tee esmakordselt end välisklubis proovile panev Puri kesisest sissetulekust suurt numbrit.
Tõenäoliselt saab 22-aastasest ja 175 cm pikkusest Tartust pärit sportlasest AELi ainus leegionär. Platsil hakkab ta täitma libero positsiooni. Nooremapoolse koosseisuga naiskonna juhid on rääkinud soovist jaanuaris esimese ringi lõppedes kui kõik tosin klubi on korra omavahel kohtunud ridu leegionäridega täiendada.
«Ka minu plaanid võivad siis muutuda. Võib-olla jään mõnele teisele võistkonnale silma,» lisas Puri, kelle hinnangul AELil kuue parema sekka asja pole.
Puri tunnistas, et pelgas AELiga liitudes lõunaeurooplastele omast kehva distsipliini, kuid kartused osutusid asjatuteks. «Juhendajad on asjalikud ning treeningud väga tempokad ja hästi üles ehitatud. Ka kuri hääl pole kellegile võõras,» märkis Puri.
Vähemalt ühe asjaga saab Puri teiste välisklubidesse kuuluvate Eesti võrkpallurite ees uhkeldada – AELi 15 aastat tagasi valminud kodusaal Neapolis Arena mahutab 5500 pealtvaatajat.
«Nii suure saaliga harjumine võtab aega. Põhiväljaku juurde kuuluvad jõusaal, jooksurajad ja väiksemad saalid. Tegemist on väga suure kompleksiga. Tingimused on head, kuid ei midagi luksuslikku ega uhket,» täpsustas 130 000 elanikuga linnas, mis on Kreeka põhilisemaid põllumajandus- ja transpordikeskusi, koos vennaga samas majas elav Puri.
Mullu koos Natalja ja Polina Bratuhhinaga rannavõrkpalli MK-sarjas osalenud Puri pole maha matnud mõtet vabas õhus mängitava võrkpalliga tõsisemalt tegeleda.
Suve alguses Norras viibinud sarmikas piiga harjutas koos 19-aastase Vilde Solvolliga, kuid viimasele tegi poole hooaja peal koostööettepaneku viikingitemaa üks paremaid naismängijaid Ingrid Torlen.
«Rannavõrkpalli oleks siin ideaalne mängida. Väga ilus rand koos korralike platsidega asub väga lähedal. On küll juba septembrikuu aga sellegipoolest käin mõnikord võistkonnakaaslastega volletamas. Rannavõrkpalli ei unusta ma kindlasti,» lubas Puri.
«Olen kindel, et tuleb ilus, raske ja hoopis teistsugune hooaeg,» jätkas ta. «Larissas on minu jaoks palju plusse, mida on võimatu rahasse panna. Mul on võimalus näha tippjalgpalli ja -korvpalli, kliima on ideaalne, inimesed sõbralikud ja kohvi ülimalt maitsev. Loomulikult on võrkpallil väga tähtis roll, aga naudin elu ka väljaspool spordisaali.»