Piiroja värvikad seiklused Hiinas: kaklevad põhjakorealased ja kotitäis sularaha

Raio Piiroja (paremal).

FOTO: Raigo Pajula

15 päeva pärast, 31. märtsil oma lahkumismängu pidav Raio Piiroja veetis karjääri jooksul pika perioodi Norras ja põikas ka Hollandisse. Aga midagi nii värvikat ja humoorikat kui 2013. aastal Hiinas Chengdu Bladesi ridades, pole mujal juhtunud. Järgnevad Piiroja meenutused ajakirjale Jalka.

Esimene kontakt pani kannatuse proovile

See oli Moskva–Kunmingi lend, mu kõrval istus hiinlane. Hiinas nina ei nuusata ning nii ta seal lurises ja tõmbas kümme tundi klimpe alla. Oma lendudel nad nohu korral pigem sülitavad põrandale.

Kohale jõudes kohtusin agendiga, kes rääkis lakkamatult ja mina sain sellest neljast tunnist jutust aru võibolla viie minuti jagu. Oma arust rääkis ta ikka inglise keelt. Kui sloveen, keda me seal ootasime, kohale jõudis ja kuulis, et olen eestlane, haaras ta peast kahe käega kinni – igal pool pidavat eestlased ees olema. Tal oli hiljuti olnud kokkupuuteid Taavi ja Andres Operiga.

Esimene treeningmäng magades

Järgmisel hommikul oli esimene trenn. Sats tegi omaette ja kolm välismaalast omaette. Jooksime seal mina ja sloveen ja veel üks leegionär paar ringi ära ja hakkasime harjutusi tegema. Korraga kukkus see kolmas, paarikümneaastane sell, kamandama. Me olime sloveeniga kolmekümnesed ja vaatasime, et noo see noormees on eriline aktivist, et kukub endast vanemaid juhendama. Mis selgus? Tegemist oli üldfüüsilise treeneriga Inglismaalt! Ta oli just kooli lõpetanud.

Pärast trenni oli lõunasöök, aga paraku ei leidnud ma midagi, mida oleks tahtnud suhu panna. Ei mäletagi, mis seal täpselt oli, aga võtta polnud suurt midagi. Läksin tuppa ning ajavahe ja reisiväsimuse tõttu uinusin kohe. Tõlgi koputus kõlas kell 15.30 – treeningmäng. Meie seletame sloveeniga, et treeningmäng pidi olema ju kolmapäeval. Tema vastu: ega te ei peagi mängima, aga igaks juhuks võtke asjad kaasa. Kohapeal seletas treener, et mäng hakkab kohe peale. Soojenduse tegin püsti magades.

Mängisime 2000 meetri kõrgusel ja see lõi kohe klapi kinni, suu ahmis õhku. Vastastel oli platsil 11 välismaalast, kes kõik olid proovimas. Meie sloveeniga olime oma meeskonna ainsad välismaalased. Treener rääkis, et peame ainult 20 minutit mängima, aga tegelikult olime platsil pool tundi. Lõpuosa mängisin ainult tahtejõuga. Õhtul kuulsime, et vastased saatsid koju kõik mängijad peale ühe.

Meie hotelli ei köetud, magasime elektrimadratsil, mis läks nupuvajutusest kuumaks. Häda oli selles, et kui olid selili, siis külmetas kõht ja kui kõhuli, siis külmetas selg.

Baasis kogu esiliiga

Järgmisel hommikul sõitsime kurikuulsasse baasi, kus treenivad kõik esiliiga meeskonnad. Kunmingis on lihtsalt alati soe kevad, mis pakub hea koha treenimiseks. Sellepärast kõik passivadki seal.

Omaaegne TSIKi ühikas on selle baasi kõrval viietärnihotell! Oli kogunemine, rivistus, treener rääkis midagi ja kahekaupa marssides siirdusime sööklasse. Seal sõi üheskoos terve Hiina esiliiga! Toiduvalik oli suur, aga see ei tähendanud, et midagi süüa oli. Meie jaoks on sealne toit ikka harjumatu. See, mida meil pakutakse, on spetsiaalselt eurooplaste jaoks tehtud. Kasutada olid vanglafilmidest tuntud plekist kandikud, kuhu on nõud sisse pressitud. Kahvleid ja nuge polnud ning esimesed päevad pusisime pulkadega, mis võttis kõvasti aega. Hiljem selgus, et köögist sai eraldi küsides ka euroopalikke söögiriistu. Baasist eemal olid korralikud söögikohad ja need olid kõigi eurooplaste peamised kokkusaamiskohad.

Kaklus põhjakorealastega

Treeningud olid seal julmad. Näiteks päev pärast mängu tegime kaks üldfüüsilise treeningut – ei mingit puhkust. Üks mäng oli meil Põhja-Korea U-23 koondisega. See lõpetati 40. minutil, sest vennad kukkusid omavahel kaklema. Me vaatasime kõrvalt, kuidas nad vehivad. Ei teagi, miks nad kaklesid, aga omavahel lõhuti julmalt algusest peale.

Test invaliididele

Kuigi minu meditsiiniline test pidi toimuma teisel päeval, tehti see ära hoopis minu teisel Hiina saabumisel veebruaris. Tehti vereproov, kontrolliti silmi ja südamele tehti ultraheli. Invaliid oleks ka sealt edukalt läbi saanud. Kolmandal päeval pärast teist Hiina saabumist, 19. veebruaril, kirjutasin oma toas voodi peal lepingule alla. Olime Chengdus, kus oli 18 kraadi sooja, aga siirdusime laagrisse Shanghaisse, kus oli +2 ja lumi maas! Hiina meistriliiga teiselt satsilt saime 0 : 5 ja siis Hiina meistriliiga neljandalt satsilt samuti 0:5.

Kaks füssatrenni oli päevas ja kehtestati hotellist lahkumise keeld. Koridoris valvasid teine ja kolmas treener. Hotellis midagi süüa polnud ja tõlk siis helistas ja lasi McDonald’sist kolm korda päevas tuua. Kolmas mäng jäi ära – treener vist pabistas, et saame jälle viieka ja tema kaotab töökoha.

Pärast restorani McDonalds’isse!

26. veebruaril viis agent meid sööma Hiina pilvelõhkujasse. Arve oli 400 eurot. Lasime agendil end viisakusest hotelli sõidutada ja panime siis padavai McDonald’sisse. Kui meie ta Euroopa restosse viisime, tahtis tema ilmselt mäkki minna (naerab – toim.). Eestis on Hiina toit eurooplaste jaoks mugandatud. Meil põles suu kohalikku toitu süües. Liha polnud ka puhas, vaid kontidega ära hakitud – paras hambaarsti rõõm!

Teadmatus

Laagrile oli iseloomulik, et hommikusöögi ajal ei öeldud sõnagi, mis järgmisena  juhtuma hakkab. Passid toas täielikus teadmatuses. Siis tormas tõlk sisse: viie minuti pärast trenniminek!

Treener kutsus mu ühel õhtul oma tuppa ja pani mulle tõlgi vahendusel südamele, et õpetaksin poistele liinikaitset. Et mina vastutan kaitse eest. Kui aga hakkasin treenerit treeningul korrigeerima, sai ta väga pahaseks.

Seguautol on eesõigus

6. märtsil läksin viisat tegema ja olin esimest korda kohalikus liikluses. Eeskirjad puuduvad, igaüks sõidab, kuhu heaks arvab, kes rohkem signaali annab, on võitja. Seguautoga võid igalt poolt läbi sõita! Seal nimelt ehitatakse ropult.

Järgmisel päeval sain elektriravi ja massaaži, mida tehti soojakreemiga. See on sama, kui massaaž Capsicamiga – ihu põles terve õhtu.

Öö diivanil

9. märtsil läksime pärast mängu välja sööma. Kuna ma ise ei joo, oli minu ülesanne purjus meeskonnakaaslased hotelli viia. Poisid said tuppa magama. Mina aga ei leidnud üles oma toa kaarti, mis avaks toaukse. Proovisin üles ajada meeskonnakaaslasi, aga need ei kuulnud midagi. Meenus, et päeval nägin redelit ja minu teise korruse tuppa peaks sellega saama küll. Redelit ma ei leidnud. Pealegi ei teadnud ma, milline on minu aken. Treener elas kõrvaltoas ja tema akna taha ka sattuda ei tahtnud. Istusin taksosse ja helistasin tõlgile, et see juhendaks meid kuhugi hotelli. Tõlgi telefon oli välja lülitatud. Läksin siis magasin spordikeskuses all diivanil. Ka see polnud hea variant, sest poleks eriti hea algus, kui uus mees avastatakse fuajee diivanilt. Hommikul saabusid hiinlased – nemad olid veel kauem pidu pannud – ja ma suutsin neile selgeks teha, milles asi. Koristajalt toodi võti 20 minutiga.

Õigus eksida sööduga

Kaks päeva enne hooaja algust oli trennid väga närvilised, sest hiinlased ei julgenud eksida. Ka valesöödu pärast on mehi koju saadetud. Ühelt treeningult saadeti minu kõrvalt minema teine keskkaitsja ja äärekaitsja, kes alustasidki hooaega pingilt. Mina aga mängisin vendadega, keda varem polnud näinudki. Meie, välismaalased, tohtisime muuseas sööduga eksida.

Disney multikaid vaatamas

Kõik käis meie klubi kolmel välismaalasel tõlgi kaudu. Vabal päeval tahtsin kinno minna. Tõlk seletas, et mine kino kassasse ja anna telefon mulle: ma siis hoolitsen, et satud filmile, mis inglise keeles. Nii tegimegi. Läksin siis pärast õhtusööki kinno, ostsin tõlgi abiga pileti ja vaatan, et midagi on nagu mäda – tulevad emad lastega. No muidugi – algamas olid Walt Disney multikad.

Treeneri üheotsapilet

Olime paar mängu peksa saanud ja hommikuses trennis teatati, et treeneril on ema haigeks jäänud. Taavi (Rähn) oli targem ja ütles, et see tähendab ilmselt üheotsapiletit – sellise põhjendusega treeningult puuduvad treenerid enam tagasi ei tule. Nii oligi – treener vallandati.

Maavärin

20. aprilli hommikul ärkasin selle peale, et tuba rapub. Läbi une arvasin alguses, et keegi tahab mind üles raputada. Siis taipasin, milles asi. Ühest dokfilmist oli meelde jäänud, et maavärina korral on mõistlik uksepiida alla varjuda, sest seal ei kuku lagi pähe. Lõpuks jooksin õue, kus terve meeskond ootas porgandpaljana ees. Nad said minu kalla lõugu lõksutada, et kui maavärin hakkas läbi saama, jõudsin ka mina lõpuks välja.

Uue treeneri reeglid

Uus treener oli prantslane, kes tegi veel hullemad sõjaväereeglid kui hiinlased kamba peale kokku. Trenni lõpus sõnastas ta ka oma tingimused ja uued reeglid, aga see, mis tõlgi kaudu lõpuks meieni jõudis, oli täiesti arusaamatu jutt.

Praktikas nägid uued reeglid välja nii, et kell 23.00 lülitati elekter välja, et me ei saaks vaadata telerit ega kasutada internetti. Hakati kontrollima, et me 23.20 oleksime voodis. Et me näeksime öösel tualetis käia, anti meile esimesel õhtul küünlad. Edaspidi jäeti elekter alles, aga teler ja internet kadus õhtul ära. Iga õhtu korjati nutitelefonid ja iPadid ära. Selle tegime siiski ruttu selgeks, et eurooplaste asju ei käpitaks. Meile jäid meie tehnikavidinad alles. Välismängudele sõites jälgiti, et me ei kasutaks tehnikat. Bussis, lennukis ja lennujaamas oli telefoni näppimise eest trahv 300 eurot.

Kord sattusime hotelli, mille igas toas oli lauaarvuti. Pidasime juba poistega peenikest naeru, sest neid ju ära võtta ei saanud. Aga õhtul tuli teine treener ja korjas arvutite toitejuhtmed ära.

Ebausklik kollkipper

3. mail läksime mängima Taavi Rähni klubiga. Treeningu lõpus väntas jalgrattal keegi kohale, hiinlane pakiraami peal. See oli vastaste ebausklik väravavaht, kel oli komme päev enne mängu väravapostid ja -latid puhtaks pesta!

Värav nurgalöögist

Üks mäng toimus väljakul, mille kate oli kõva nagu Tallinna lastestaadionil. Õigemini – lastestaadioni kate on parem. Mängueelsel treeningul sai üks meie mängija oma jala kipsi. Teine kips pandi mängijale, kes sai vigastada mängu viiendal minutil. Selles mängus lõin värava otse nurgalöögist ja me võitsime esimest korda.

Neli päeva saia ja limonaadi

Üks mäng toimus Põhja-Korea piiri ääres. Läksime sinna kaks päeva enne mängu ja olime seal ka päev pärast mängu. Seal polnud midagi süüa. Tõlk käis kaks tundi linna peal hamburgereid otsimas, aga mida pole, seda pole. Toitusin seal neli päeva saiast ja limonaadist. Leidsin ka ühe söödava jogurti, aga kui selle külmikust välja võtsin, oli see kivikõva ja jäätunud.

Treeneri vanaema Raiost tugevam

20. mail tutvustati meile klubi uusi omanikke. Neil oli kaasas suur punane kotitäis sularaha. See oli esimene preemia mängu eest, kus ma värava olin löönud.

Sama päeva õhtul, päev pärast mängu, hakkas prantslasest treener meid tapma füüsilise treeninguga. Tegin nii vähe, kui sain, ja ütlesin iga väiksema raskuse peale, et see ongi mu maksimum. Prantslane vastu: mu vanaema on tugevam kui sina! Nõustusin temaga.

Tagasi üles