Eesti koondise läbi aegade parima ründaja Andres Operi karjäär lõppes ootamatult ja kurvalt – ta sattus autoavariisse ning tekkinud vigastustest paranemine võttis aega nii kaua, et tippu naasta oli võimatu. Eesti fännidega jättis ta hüvasti möödunud aasta mais kohtumisel Gibraltariga, kuid jalgpalli juurest pole Oper kuhugi kadunud.
Oper töötab Inglismaa tugevuselt neljandas liigas mängiva Accrington Stanley meeskonna noortetreenerina ning legendaarse ründaja plaanid on suured. Uue ameti juures on ta kirglik ja ambitsioonikas – tulevikus loodab noor treener naasta Eesti koondise juurde.
Avameelses intervjuus mõtiskleb Oper ka Eesti koondise noorema põlvkonna ründajate väravapõua üle ning räägib suhetest Eesti Jalgpalli Liiduga, mis 2012. aastal omanimelise jalgpallikooli sulgemise juures üsna hapuks kiskusid. «Kui nemad suudavad edasi liikuda, siis suudan ka mina. Kellegi peale ma viha ei pea. Tean küll inimesi, kellele ma ei meeldi, kuid minul pole nende vastu midagi,» ütleb Oper.
Andres Oper, pea aasta on möödas sinu viimasest mängust suures jalgpallis. Kas vaba mehe elu on vastanud ootustele?
Karjääri lõppu ei osanud üldse ette planeerida või ette näha. Jalgpallurina oli elu paika loksunud ja teadsin täpselt, mis tuleb teha. Tõesti ei osanud aimata, milline elu sellele kõigele järgneb. Eks iga uus asi on huvitav ja üllatav, kuid minu jaoks muutus elu kohati natukene igavaks.
Mis sa selle igavusega peale hakkasid?
Eks ma tegin seda, mida iganes tegema pidi. Enam lihtsalt polnud nii nagu enne, et igal hommikul kell 10 oli trenn – päevad polnud enam ühesugused. Pidi hakkama ise endale tegevust leidma. Positiivne oli loomulikult see, et sain kodus väikese poja Marcusega aega veeta ja rahulikult olla. Enam ei olnud mööda maailma laiali. Laps on praegu kaheaastane ning tegevusi jagub küll ja veel.
Karjääri lõpuks olid end juba mugavalt praegusesse elukohta Boltonisse sisse seadnud?
Jah. Kuigi viimane ametlik mäng oli umbes aasta eest, teadsin tegelikult vigastuse tõttu juba veidi varem, et tippjalgpalli naasmine on kahtluse all.
Millal avanes võimalus proovida treeneritööd?
Olin varem ühe teise klubi juures selle ametiga tutvunud ning möödunud suvel kutsuti mind Accrington Stanley meeskonna noortetreeneriks. Kasuks tulid tutvused, mis olid loodud ajal, kui Eestis oma jalgpallikooliga tegelesin.
Kui esialgu usaldati sulle kuni 14-aastased poisid, siis veidi hiljem edutati ja saadeti juba kaks aastat vanemate juurde. Kas oled selle vanuserühma peatreener?
Alguses, kui ma ei teadnud, kuidas Inglismaal asjad täpselt käivad, olin U14 meeskonna juures pigem peatreeneri abiline. Seal läks mul päris hästi ja peagi tuli U18 treener ning kutsus appi oma ründajatega tegelema. Seejärel sain juba tuttavaks akadeemia mänedžeriga, kellele ma meeldisin, ning tema kutsus mind U16 juhendajaks. Seda tööd teeme teise treeneriga kahekesti, kuid oleme võrdses seisuses.
Kuidas väljakutse tundub? Iga päev peab ilmselt õppima ja arenema?
Pean end kurssi viima, kuidas Inglismaal kõik toimib. Üldiselt on asjad hästi paika pandud: tean, mida tahab näha klubi ja mida tahab näha kohalik jalgpalliliit. Väga palju on enne ja pärast trenne vaja paberitega töötada. Kõik nädalate ja kuude plaanid peavad täpselt paigas olema. Tean täpselt, mis ajaks peavad mängijatele olema mingid konkreetsed asjad selgeks tehtud. Päris nii see treeneritöö ei ole, et lihtsalt lähed ja teed.
Juhendad ju noormehi, kes võivad juba paari aasta pärast profijalgpallurid olla.
Päris mitu meest on sellised, kellest võiks midagi saada. U16 poisid võitlevad juba selle eest, et teenida kahe aasta pikkune leping. Veebruari lõpuks pidimegi otsustama, kes on piisavalt hea ja saab võimaluse pääseda U18 meeskonda. Päris keeruline aeg oli. Palju katseid nii oma poistele kui ka teistest klubidest tulnud mängijatele, mille käigus pidi raskeid otsuseid langetama. Praegu on just selline aeg, kui jälgime uusi mehi ja püüame jõuda järeldusele, kellest võiks asja saada. Meeskonnas on veel paar kohta, mida täita.
Kui mõelda tagasi ajale, kui ise olid 16-aastane, siis milliseid oma treenerite vigu püüad tulevikus kindlasti vältida?
Püüan rohkem suhelda. Praegu on palju trenniväliseid arutelusid nii treeneritel omavahel kui ka treenerite ja mängijate vahel. Treeneritel on küll erinevad käekirjad, kuid koosolekutel arutame asjad üheskoos läbi. Ütleme konkreetselt, mida keegi arvab sellest või teisest mängijast. Püüan igalt kolleegilt midagi kõrva taha panna.
Kas sinu ambitsioon on lõpuks tõusta meeste treeneriks?
Absoluutselt. Seda olen ka klubis öelnud, et noortega tegelemine pole päris minu väljakutse. Algus on päris hea olnud, kuna olen juba kuskile arenenud. Kiirustada ma kindlasti ei taha, kuid liiga kauaks ei taha lapsi ka treenima jääda. Olen klubis aus olnud ja öelnud, et see pole päris see, mida tahaksin pikemat aega teha.
Paljud sinu endised koondisekaaslased on juba tuntud treenerid.
Martin Reim, Marko Kristal, Meelis Rooba, nüüd ka Sergei Terehov. Kõik saavad hakkama ja annavad mullegi indu juurde. Esialgu tahaksin olla mõne klubi juures abitreener. Kui mõni pakkumine tuleb, siis peab asjade üle täpsemalt mõtlema. Siis otsustan, kas olen valmis või ei ole, kas saan hakkama või ei saa.
Kui palju praeguse klubi esindusmeeskonnaga seotud oled?
Treeneritega käime ikka läbi, kuna peame noortega tegema asju samamoodi nagu põhimeeskond. Taktikalised nüansid peavad olema läbi räägitud. Meeste treenerid käivad meie mänge vaatamas, kuna oleme klubi jaoks ju hüppelaud, kust uusi mängijaid saadakse. Vahel kutsutakse minu hoolealuseid ka põhimeeskonna trennidesse.
Kas jalgpalliväljakule tagasi ei kisu? Mõnes Inglismaa pühapäevaliigas oleks ju mõnus kaasa lüüa.
Mingil hetkel ma isegi mõtlesin, et võiks meie esindusmeeskonna juures trenni teha ja seeläbi treeneritööks asju kõrva taha panna. Mänguhimu küll kuhugi kadunud ei ole. Ükspäev just kõndisin linnas ja nägin ühel staadionil mehi mängimas. Mõte liikus kohe selle peale, et peaks endale klubi leidma, kuid siiani ma selle nimel veel midagi teinud ei ole. Korraks mõtlesin isegi, et äkki peaks Eestis mängima, kuna praegu käin treeneri A-taseme kursustega seoses igal nädalal siin.
Kui tihedalt teie pere tulevik Inglismaaga seotud on?
Oleme end täielikult seal sisse seadnud – lapsed käivad koolis ja abikaasa tööl. Perena peame kompromisse tegema ning laste koolitamise aeg on olulisem kui minu isiklikud eelistused. Ehk õnnestub ka endal Inglismaal mingil moel läbi lüüa, jalgpalli sünnimaa ju ikkagi. Elame-näeme.
Kui vaadata koondise tänase päeva seisu, siis peab tunnistama, et Andres Oper oli viimane ründaja, kes stabiilselt Eesti eest väravaid lõi. Praegused mehed on andekad, töökad ja ambitsioonikad, aga millegi pärast väravani eriti ei jõuta.
Kellegi konkreetse kohta ma midagi öelda ei saa, kuna ei näe päevast päeva, millega nad tegelevad. Kuid tegelikult ei ole minagi rahul meie mängijate suhtumisega – liiga lihtsalt antakse klubides alla ja otsitkase kohta, kus on kergem. Varem vaatasin ka, et uued mehed tulevad peale, kuni tuli jälle viis järjestikust mängu, kus keegi väravat ei löönud. Tabamused jäävad pigem sähvatuseks ning stabiilset ründajat ei ole meil võtta.
Mille taha see stabiilsus jääda võib?
Suurem töö tehakse ära klubides ning paljudel ründajatel on probleem just seal kanna kinnitamisega. Nad ei saa pidevalt mänguaega ja enesekindlusele see kaasa ei aita. Ma ei taha mitte kellelegi näpuga näidata, kuid kõik mängijad, kes välismaale lähevad, peavad aru saama, et seal töö alles algab. Eestist või kust iganes ära saamine on alles esimene samm ning edasi läheb ainult raskemaks.
Pärast klubi vahetamist peaks tegema palju rohkem tööd kui varem. Mulle tundub, et kuidagi liiga kergelt tullakse klubidest ära või kukutakse pingile. Minulgi oli väga raskeid perioode, aga kuidagi tuleb end läbi närida. Isegi kui treenerile ei meeldi või on mis tahes probleem, siis kokkuvõttes teed sa kõik trennid ju iseendale. Tuleb aru saada, et trenn ei pea olema kerge. Mitte kuskil pole kerge.
Tööd peab tegema. Eestlased ei ole selline rahvus, et mõni meie mängija läheb väljamaale oma võimalust ootama. Me oleme töökad inimesed ja peaksime seda ka väljakul näitama, ükskõik, kus me parajasti mängime.
Kui mängija leiab klubi, kus tal läheb hästi, siis ei ole vaja hakata kohe paremat kohta otsima. Enne klubivahetust tuleb välja selgitada, mis stiilis seal mängitakse ja kas see mängijale üldse sobib. Tuleb kodutöö ära teha. Kui liiga ikka üldse jalgpallurile ei sobi, siis pole mõtet sinna minna.
Ka sinul tuli klubides ette väravapõudasid, kuid koondises said ikka ja jälle jala valgeks.
Minul tekkis just koondises enesekindlus. Tundsin end siin nagu kala vees. Mulle tohutult meeldis koju tulla ning poistega oli meil alati väga hea läbisaamine. Kohe mõnus oli pärast klubi raskeid aegu tulla ja anda endast absoluutselt kõik. Tihtipeale Eestist ära minnes olin täiesti kutu. Mõnes klubis oldi mu peale isegi tigedad, et miks ma koondises löön, aga nende juures mitte.
Korra sa juba püüdsid Eesti jalgpallile midagi tagasi anda ja lõid omanimelise jalgpallikooli, mis 2012. aastal uksed sulges. Kas tunned, et tahaksid veel korra midagi sellist proovida?
Just nimelt, hästi öeldud, et veel korra. Teen praegu Eestis treeneripabereid, et oleks kunagi võimalik siin töötada. Loomulikult tahaksin olla tulevikus mingil moel koondisega seotud. Ma ei otsi praegu endale mingit peatreeneri kohta ega looda midagi niisama saada. Eks kõik tuleb samm-sammult – kõigepealt proovin saada kuskile abitreeneriks ja nii edasi. Iga asi omal ajal. Uue jalgpallikooli loomise mõtet praegu ei ole.
Jalgpallikooli sulgemise ajal tekkisid sinu ja Eesti Jalgpalli Liidu juhtide vahel üsna suured eriarvamused. Kas need probleemid on nüüdseks lahendatud?
Ma ei ole viimasel ajal sellest nendega rääkinud. Miks ikka pikka viha pidada, edasiviiv jõud see ei ole. Midagi ilusat tollel ajal muidugi ei toimunud ning ebaausust oli palju. Samas on see vana asi ning kui nemad suudavad edasi liikuda, siis suudan ka mina. Kellegi peale ma viha ei pea. Tean küll inimesi, kellele ma ei meeldi, kuid minul pole nende vastu midagi. Las igaüks jääb oma liistude juurde ja teeb oma tööd nii hästi, kui suudab.
Sellise lahendusega võidab lõpuks Eesti jalgpall.
Just nimelt. Me ei pea olema kõigiga sõbrad – peaasi, et saame asjadest ühtemoodi aru.
Andres Oper
Sünniaeg: 7.11.1977
Positsioon: ründaja
Mängijakarjäär:
• 1994–1999 FC Flora
• 1996 Pärnu Tervis
• 1999–2003 AaB Aalborg (Taani)
• 2003–2005 Moskva Torpedo (Venemaa)
• 2005–2009 Kerkrade Roda (Holland)
• 2009 Shanghai Shenhua (Hiina)
• 2010 ADO Den Haag (Holland)
• 2010–2011 Larnaca AEK (Küpros)
• 2012–2013 Nea Salamis (Küpros)
• Mänge koondises: 133
• Väravaid koondises: 38
• Kolmekordne Eesti parim jalgpallur: 1999, 2002, 2005
• Hõbepalli võitja: 2001, 2005